PÕHJALA VAADE ⟩ Rassism ja diskrimineerimine pole Põhjamaades võõrad

Taani inimõigusaktivist Bwalya Sørensen kõnelemas eelmisel nädalal Ålborgis toimunud rassismivastastel meeleavaldustel. Kriitikute sõnul on Sørenseni viha külvav retoorika kaaperdanud õilsa ettevõtmise. Foto: HENNING BAGGER/AFP/Scanpix

Noormees, kes peetakse koolilõpupeol pubi uksel kinni, samas kui tema klassikaaslased pääsevad tähistamisele probleemideta. Räppar, kes peab klubi uksel sissepääsu nimel turvatöötajatega piike murdma, et omaenda kontserdile pääseda. Väike laps, kelle hinge jääb eluks ajaks haav, sest ootamatult noritakse teda sõnaga, mis tema teada on äärmiselt inetu ja solvav. Nooruk, kes saab pärast terrorirünnakut külge sildi «terrorist», kuigi tal polnud juhtunuga vähimatki pistmist. Neid kõiki ühendab tumedam nahavärv.

Selliseid lugusid leiab Põhjamaadest palju, juba aastaid, kui mitte aastakümneid, ning üha rohkem. See ei tähenda, et Põhjamaades vohaks ohjeldamatult rassism, võõraviha ja diskrimineerimine.

Vastupidi, oma loo avalikult ära rääkinud inimesed märgivad, et suures plaanis läheb neil hästi ja igapäevaselt nad ahistamist või pahatahtlikkust ei taju. Ent häirivaid diskrimineerivaid juhtumeid, mis tingitud nahavärvist, leidub siiski ning kadumise asemel need kuhjuvad.