/nginx/o/2020/06/09/13144314t1h0a26.jpg)
Riigikogu põhiseaduskomisjon pidas täna Eesti Vabariigi põhiseaduse sajanda aastapäeva puhul piduliku istungi teemal «Rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana». President Kersti Kaljulaid ütles istungi avakõnes, et side riigi ja kodaniku vahel ei ole meie kehtiva põhiseaduse järgi vasallisuhe, vaid väärtustab eeskätt inimeseks olemist ning iga inimese vabadusi.
«Meie põhiseaduslik kord, nii nagu rahvas 1992. aastal otsustas, on ääretult inimesekeskne. Kõigepealt on inimene. Seejärel kodanik. Riik ja kõik tema institutsioonid on kodaniku jaoks. Side riigi ja kodaniku vahel ei ole meie põhiseaduse järgi vasallisuhe ega hooldaja-hooldatava suhe,» sõnas Kaljulaid.
President lisas, et rahvas, kõrgema võimu kandja, ei tahtnud põhiseadust heaks kiites, et Eesti riigis kehtiks lihtsalt enamuse võim vähemuse üle. «Eesti rahvas väljendas selget tahet, et me kõik oleksime oma valikutes vabad inimesed. Et riik ei kirjutaks meile enam kunagi ette, kuidas ja kus ja mismoodi me peame elama.»
Samas rõhutas riigipea, et niisugune riigikäsitlus, kus kodanik ei ole üks riigivõimu objekte, keegi, kelle üle valitseda ja keda saab kasutada riigi eesmärkide elluviimisel, on riigi valitsejate suhtes väga nõudlik. «Ainus põhjus, miks sellise põhiseadusega riigi kodanik oma riiki tema püüdlustes ja eesmärkides toetab, on kodaniku vaba tahe. Vaba tahe sünnib lugupidamisest oma riigi ja selle institutsioonide vastu. Vaba tahe sünnib riigi eesmärkide mõistmisest. Vaba tahe sünnib sellestki, kui kodanik näeb iseendal rolli oma riigi eesmärkide kujundajana ja elluviijana.»
Riigipea lisas, et sellist riiki, kus igaüks teab, et ta võib sattuda valitsejate viha alla ja nende pilkeobjektiks, on kodanikel raske armastada. «Riigi käekäigu vastu tuntakse vähem huvi. Inimesed leiavad võimaluse elada oma elu riigiga aktiivselt suhestumata. See on muidugi mugav neile, kes tahakski valitseda oma otsuseid põhjendamata, vaba mõttevahetust pidamata.»
Ühe ohumärgina tõi president Kaljulaid oma kõnes välja ka liigse rahulolu juba saavutatuga ning kindluse, et meie kurss on vääramatu. «Ajaloo rahulike arenguetappide vältel kujuneb ühiskondades rahulolu saavutatuga. Tunne, et edasi saabki minna ainult ülesmäge. Isegi tunne, et vahel on ruumi teha otsuseid, milles sisaldub ülisuur risk veereda natuke ka allamäge, sest lõppude lõpuks ei ole selles ju midagi eksistentsiaalselt ohtlikku. Kuid need hetked võivad saada ajaloo käänukohtadeks.»
Oma kõne lõpus rõhutas riigipea veel kord inimeste vabaduste olulisust. «Eesti põhiseadus on vaba riigi vabade kodanike jaoks loodud seadus, mida saavad elus hoida ainult tõeliselt vabad kodanikud. Meie põhiseadus teeb kõik selleks, et iga täisealine Eesti kodanik tunneks tahtmist oma riigiga kaasa mõelda, tema tulevikku omaenda otsuseid kaaludes samuti silmas pidada – olgu need otsused seotud elukoha, ameti või laste arvuga peres. Eesti põhiseadus ei ole loodud selleks, et anda riigile kontroll oma kodanike üle, enamusele kontroll vähemuse üle.»
Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil võtsid sõna president Kersti Kaljulaid, riigikogu esimees Henn Põlluaas ja peaminister Jüri Ratas.
Ettekannetega esinesid riigikogu liige ajaloolane Jaak Valge ja Põhiseaduse Assamblee ekspertkomisjoni juht Jüri Raidla. Šveitsi kogemust jagas istungil osalejatega ajakirjanik Dario Cavegn. Taasiseseisvunud Eesti põhiseaduse sündi meenutasid Põhiseaduse Assamblee liikmed Tunne Kelam ja Ignar Fjuk.
Austatud riigikogu esimees, peaminister, riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmed, kallis Eesti rahvas!
Sa nimetad ennast vabaks. Aga kas vabaks millestki või vabaks millegi jaoks? (Nietzsche) Eesti põhiseaduslik kord on saanud 100-aastaseks. Vastavalt 1992. aasta 28. juuni rahvahääletuse tulemusele on meil täna põhiseadus, mis suurepärasel moel vastab inglise poliitiku ja kirjaniku George Halifaxi juba 17. sajandil sõnastatud põhimõttele: iga seaduse mõte on selles, et ükskõik millise inimese tahe ei või olla seaduseks.
Seda põhimõtet kordab kajana kogu meie õigusruum. Kõigi ametite pidajate võimalused on piiratud. Aga oma volituste piires on nad vabad otsustama, kartmata mistahes sanktsioone teiste ametite pidajate poolt. Kõigi inimeste vabadused ja õigused on samuti piiratud teiste inimeste vabaduste ja õigustega. Aga antud raamistikus on nad vabad realiseerima oma unistusi. Eesti põhiseaduse mõtet toetab meie proportsionaalne valimissüsteem, mis tagab ühiskonna erinevate vaadete laia esindatuse riigikogus.
Tulenevalt valimissüsteemist on meile peaaegu garanteeritud koalitsioonivalitsused, mis tähendab, et ükski valitsus ei saa päriselt olla kantud vaid ühest kitsast maailmavaatest. Meie põhiseaduslik kord, nii nagu rahvas 1992. aastal otsustas, on ääretult inimesekeskne. Kõigepealt on inimene. Seejärel kodanik. Riik ja kõik tema institutsioonid on kodaniku jaoks. Side riigi ja kodaniku vahel ei ole meie põhiseaduse järgi mitte mingil tingimusel vasallisuhe ega hooldaja-hooldatava suhe. Kõik, mida riik saab kodanikult oodata, on riigi huvidega arvestamine üldise kasu huvides.
Põhiseadus ütleb, et oleme kodanikena vabad minema ja tulema, isegi loobuma kodakondsusest – aga võtta seda meilt ei tohi, kui oleme selle sünnijärgselt saanud. Põhiseadus tagab selle, et riik kohtleb meid seaduse ees võrdsena, mitte meie panuse järgi, olgu selle panuse hindamine siis objektiivne – makstud maksutulu näiteks – või subjektiivne – positsioon ühiskonnas. Sarnaseid deklaratsioone, mis kaitsevad kodaniku vabadusi, muuseas ka tema ametiga antud vabadusi, leiab põhiseaduse kõikidest peatükkidest.
Niisugune riigikäsitlus, kus kodanik ei ole üks riigivõimu objekte, keegi, kelle üle valitseda ja keda saab kasutada riigi eesmärkide elluviimisel, näiteks sundida teatud tegevusteks, on riigi valitsejate suhtes väga nõudlik. Sest ainus põhjus, miks sellise põhiseadusega riigi kodanik oma riiki tema püüdlustes ja eesmärkides toetab, on kodaniku vaba tahe. Vaba tahe sünnib lugupidamisest oma riigi ja selle institutsioonide vastu. Vaba tahe sünnib riigi eesmärkide mõistmisest. Vaba tahe sünnib sellestki, kui kodanik näeb iseendal rolli oma riigi eesmärkide kujundajana ja elluviijana.
Jean-Jacque Rousseau on sõnastanud: nii nagu keegi räägib riigiasjadest, et «Mis see minu asi on?» siis loe, et riik on surnud. Põhiseaduse vastuvõtmise aastal mõistis suur osa eestlasi vabadust läbi vabaduse millestki – vabadus kui võõra võimu puudumine. See huvitas toona meid kõiki. Tänane suur küsimus on aga teine – vabadus mille jaoks? 30 aastat iseseisvat teed ja tehtud valikuid on loonud ka materiaalse jõukuse, mis omakorda suurendab meie valikuvabadust. Aga kas me täna tunneme kõik, et saame ja tahame kaasa rääkida vastuste otsimises, valikute tegemisel?
Ajaloo rahulike arenguetappide vältel kujuneb ühiskondades rahuolu saavutatuga. Tunne, et edasi saabki minna ainult ülesmäge. Isegi tunne, et vahel on ruumi teha otsuseid, milles sisaldub ülisuur risk veereda natuke ka allamäge, sest lõppude lõpuks ei ole selles ju midagi eksistentsiaalselt ohtlikku. Kuid need hetked võivad saada ajaloo käänukohtadeks. Võib tunduda, et elu, riik ja ühiskond «tiksub» paremasse tulevikku nagunii, sõltumata sellest, mida me teeme. Võib ka tunduda, et juba saavutatud tasakaalu ei saa mõne otsusega nii palju muuta, et tekiks olulisi riske.
Aga mõelgem… E-riik Eesti, kelle füüsilist asukohta maailm tihti ei tea, aga asumist tulevikutehnoloogiate kiire rakendajana teavad paljud tunnustada. Turvaline Eesti, kus keegi ei pea kartma ahistamist oma tõekspidamiste, rahvuse või rassi põhjal, diskrimineerimist seksuaalse sättumuse, puude või isegi põetava või läbi põetud nakkushaiguse tõttu. Ettevõtlikkust väärtustav Eesti, kus kellelegi ei näidata näpuga, kui ta on suutnud rajada majanduslikult midagi edukamat kui naabrimees. Liitlaste jaoks usaldusväärne partner Eesti, kes jagab demokraatlikke väärtusi, mille alusel üldse see usaldus on algselt üles ehitatud.
Lugupeetud Eesti, kelle arvamus on hinnatud naabrite ja sõprade hulgas ning kes oskab neist samamoodi lugu pidada. Panustav Eesti, kes mõistab olla uhke ka selle üle, mida ta suudab teiste riikide ja rahvaste heaks, otsimata igast ühisele kasule viitavast otsusest vahetut omakasu. Kaitsev Eesti, kes igaühe õiguste ja vabaduste eest seisab tingimusteta. Abistav riik Eesti, kes aitab kõiki oma seaduskuulekaid kodanikke ühtemoodi, nende veendumustest sõltumata. Toetav riik ka nendele, kelle arvamused valitsejate omaga ei ühti. Sellise riigi on Eesti inimesed, toetudes oma põhiseadusele, 30 aastaga loonud. Tuletan meelde, et omast vabast tahtest, sunnita. Me ei ole kohustanud seda tegema.
Põhiseadus on lubanud meil teha kõiki teisi valikuid. Aga kodanikena oleme kollektiivselt teinud just need valikud. Põhiseaduse Assamblee loodud ideaalmaastiku kontuurid on täis värvitud, kaetud harmooniliselt ühte sulavate värvidega, mis on meie kõikide unistuste summa. Oluline osa selle riigi kujunemisel on olnud kirjutamata reeglitest kinni pidamine, põhiseaduse vaimus. Ajakirjandus on vaba ja sõltumatu. Mis riik see on, kus peatoimetaja tunneb vajadust avalikult mõtiskella, ega ometi valitsejate soovimatus majanduskriisis ajakirjandusettevõtteid aidata pole seotud nende väljaannete poolt julgelt kasutatud õigusega olla kriitiline valitsejate suhtes?
Mis riik see on, kus erinevate erakondade tipp-poliitikuid ei kammitse nende amet, kui tõstavad sõnarelva vaba ajakirjanduse vastu? Mis riik see on, kus paari nädalaga võib mistahes ühiskonnagrupist luua vaenlasekuju? Mis riik see on, kus enesetsensuur sunnib vaikima neid, kes selle nädala vaenlasega küll ühtemoodi mõtlevad, aga tajuvad – ka minul võib selle riigi abi vaja olla, kas ma saan olla kindel, et suupruukimine mu abi saamise tõenäosust ei vähenda? Mis riik see on, kus seltskond rahulikke teismelisi, kes tahab arutada oma sisemaailma üle, peab seda tegema kaitse all ja salastatud asukohas?
Sellist riiki, kus igaüks teab, et ta võib sattuda valitsejate viha alla ja nende pilkeobjektiks, on kodanikel raske armastada. Tema käekäigu vastu tuntakse vähem huvi. Inimesed leiavad võimaluse elada oma elu riigiga aktiivselt suhestumata. See on muidugi mugav neile, kes tahakski valitseda oma otsuseid põhjendamata, vaba mõttevahetust pidamata. Sellises riigis on alati neid, kes loodavad, et vasallisuhe aitab neil oma eesmärke realiseerida. Kahtlemata on riigil ka vahendeid premeerimaks neid, kes painduvad, on vagurad, hoiavad oma mõtted endale. Aga sellist, sõltuvusel, mitte vabadustel põhineval koostööl toimivat riiki Eesti rahvas 1992. aasta 28. juunil heaks ei kiitnud.
Põhiseaduses antud deklaratsioonid vabadusest ei realiseeru ju iseenesest, vaid läbi neid tagava seadusruumi kujunemise. 30 aastat on siin majas täidetud Eesti rahva tahet. Kirjeldatud, mida meie vabadus tähendab ja kuidas see päriselus toimib – milleks me oleme vabad? Rõhutan – rahvas, kõrgema võimu kandja, ei tahtnud 28. juunil 1992, et Eesti riigis kehtiks lihtsalt enamuse võim vähemuse üle. Eesti rahvas väljendas selget tahet, et me kõik oleksime oma valikutes vabad inimesed. Et riik ei kirjutaks meile enam kunagi ette, kuidas ja kus ja mismoodi me peame elama. See töö ei ole veel jõudnud lõpule.
Ei saa veel öelda, et kõik põhiseadusesse kirjutatud vabadused oleks seadusruumi arengu tulemusena juba jõudnud realiseeruda. Üks suuremaid valgeid laike puudutab meie omavalitsusi. Põhiseaduse paragrahv 154 ütleb: kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Me lõime haldusreformiga suuremad, suutlikumad omavalitsused. See on tehtud. Aga me pole kujundanud neile tulubaasi, mis võimaldaks tõepoolest vastavalt paragrahvile 154 ka elada. Tulemuseks on piiratud iseseisvus, sest Eesti omavalitsustel on tavatult nõrk omaenda maksutulude baas. Nii on kohalik omavalitsus võimetu realiseerima oma põhiseadusega antud vabadust, oma iseotsustamisõigust viisil ja moel, milleks kohalik kogukond – rahvas, kõrgema võimu kandja – kõige vahetumal ja otsesemal moel valmis oleks.
Head rahvaesindajad! Riigikogu on terve rahvas, kirjutas 7-aastane Tartu Lotte lasteaia, rohelise lipu laureaatlasteaia tüdruk, kelle nimi on Regina. Ja tal on õigus. Riigikogu ei ole koht, kus kehtestada enamuse võimu vähemuse üle. Eesti põhiseadus nõuab enamat. Eesti riik vajab enamat. Eesti rahvas väärib enamat. Eesti põhiseadus on vaba riigi vabade kodanike jaoks loodud seadus, mida saavad elus ja toimimas hoida ainult tõeliselt vabad kodanikud. Meie põhiseadus teeb kõik selleks, et iga täisealine Eesti kodanik tunneks tahtmist oma riigiga kaasa mõelda, tema tulevikku omaenda otsuseid kaaludes samuti silmas pidada – olgu need otsused seotud elukoha, ameti või laste arvuga peres. Eesti põhiseadus ei ole loodud selleks, et anda riigile kontroll oma kodanike üle, enamusele kontroll vähemuse üle.
Soovin riigikogule jätkuvalt tarkust ja oskust vaba riigi vaba kodanikku kõnetada!