Lauri Vahtra: kodukontor valust karjuva lapsega

Lauri Vahtra. FOTO: Heikki Avent Foto: Erakogu

Kas riigijuhtide otsus jätta inimesed ravita oli õige, küsib Kliinik 32 peaarst Lauri Vahtra.

Möödas on kuu plaanilise ravi taastumisest. Olukord hambaravikliinikutes näitab ilmekalt, mida eriolukord ja plaanilise ravi katkestamine Eesti inimeste jaoks kaasa tõi. Hambaarstide jaoks tähendas eriolukord pidevat siseheitlust: kas olla seadusekuulekas ja jätta patsient tegelikult vajamineva abita, või siis järgida oma ametivannet ja riskida abi osutades kriminaalkaristusega.

Terviseameti korraldusega hambaravikliinikute kinni panna soovitati patsientidel suhelda hambamurede asjus oma raviarstiga, Haigekassa määras valvekliinikud, kuhu hambamuredega inimesed pidid vältimatu abi saamiseks pöörduma. Vältimatu abi on seaduse järgi abi, mille edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Paraku juhtus ka nii, et erakorralisse vastuvõttu läinud patsiendid jäid seal abita, sest ei kvalifitseerunud ravi saajaks. Oma raviarst oli seejuures sunnitud seadust täitma ega tohtinud kliinikut avada. Ja seda kõike olukorras, kus ilusalongid ja lasteaiad olid avatud ning ehituspoodides käis suur tunglemine.

Eriolukorra valvekliinikud olid ummistunud abisoovijate tulva all, vastu võeti eelkõige vaid eluohtlikus seisundis patsiente. Nii juhtus ka patsiendiga Tartust, kes, nagu paljud teisedki, pöördus paistes näo ja valutava hambaga erakorralisse vastuvõttu, kust ta paraku abi ei saanud. Vastus oli olnud lihtne: kuni kõnnite ja kõnelete, ei ole te meie patsient. Valust kurnatuna, magamata ja nutvana sõitis patsient seepeale Tartust leevendust saama Tallinnasse, kus elab tuttav hambaarst. Tol hetkel tundis patsient, et see on ainus võimalus abi saada. Kes on tundnud hambavalu, need teavad, et hullemat on keeruline ette kujutada – hambavalu võib viia meeleheitele!