Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/06/17/13157655t1h4b85.jpg)
Siin kohtuvad sümboolselt kaks Sierrat: tänane sõidukorras hobiauto ja Sierra, millest pole ammu järel muud kui mälestused. Räägime autolugusid. Rääkige jaanilõkke juures teie ka!
Üks asi viis teiseni ja Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper andis mulle päevaks sõita oma hobiauto: 1983. aasta Ford Sierra 2,3 Ghia. Mu enda päris esimene auto oli samuti Ford Sierra (1984). Olid üheksakümnendad ja Saksamaalt toodud universaalkerega Sierrad olid tõelised rahvaautod, mis sageli peeti ka lõpuni. Sooperi Sierra on seevastu väga hästi säilinud. Just säilinud, mitte taastatud.
Aastakümneid hiljem Sierra rooli istudes oli kohe esimene emotsioon: kui läbipaistev ta on! Õhukesed piilarid, katuseaken, vaade avaneb igale poole. Nagu akvaariumis istuks. Tuttavamaks läks tunne siis, kui viiendalt käigult alla vahetades ei taha neljas sisse minna, on vaja teha üks teatud jõnksuga liigutus. Täpselt nagu minu Sierral! See jõnks oli käe seest ära läinud. Ununenud oli seegi, kui pehme vedrustusega see oli, sellise meeldiva, peaaegu luksusautoliku pehmusega. Mis aga peamine vahe: Kristjani Ghia versioonil on mootor! Oma Sierrast sellist asja küll ei mäleta, aga ega 1,6-liitrisel polegi midagi V6 kõrval öelda.
Kristjan: Mõni auto on kohe sündides sümbol, mõni saab tähenduse aja möödudes. Pruugitud Datsun Soomest 1990ndate alguses oli rohkem kui pruugitud Datsun Soomest, see oli müüride langemine. Eluolu paranemist 1990ndatel sümboliseerib minu jaoks Sierra. Pruugituna Saksamaalt toodud auto oli Datsunist suurem ja mugavam. Tänavad said ühtäkki täis Sierrasid. Minu suur plaan on tüki Eesti autoajaloo säilitamine. Muidugi meeldib mulle ka Sierra V6 mootoriga Ghia versiooniga sõita. Mugav, mõnusalt pehmete, aga samas hästi toetavate istmetega, V6-l jõudu piisavalt. Talvel seisab auto garaažis, suviti lisandub hodomeetrile 5000 kilomeetri ringis.
Esta: Minu Sierra hüüdnimi oli Roheline Intergalaktiline Juurviljakäru. Kuigi juurvilju ei veetud temaga vist kordagi ja intergalaktilisuse suhtes on ka teatud kahtlusi. Roheline, seda ta oli! Ühel talvel jäi pooleks aastaks pakiruumi kaasa sõitma sajakilone hauakivi. Oli vihmane päev, kui kaks muusikakriitikut sõitsid Tartust Tallinnasse Prodigy kontserdile, üks pidi enne veel solistiga intervjuu saama. See oli suur asi. Sõideti äärmise hoole ja ettevaatusega, ei kiirustatud. Enne Tallinna neljarealist hakkas tihedat lund sadama. Olid padu üheksakümnendad ja tänapäeva mõistes tehti täiesti arutuid asju. Nii oli Sierral all kolm talverehvi, taga paremal aga õnnetu suverehv. Lumes viskas Sierra tagaotsa ette, tegi pirueti ja jäi pidama tee kõrval, nina Tallinna poole. Häda ei midagi, ainult väljatõmbamise vaev, mille järgmine mööduja ka kiirelt ära tegi. Hauakivi mõjus tagaveolise kaalujaotusele nii hästi, et võimalik, et päästis kaks elu. Intervjuu Prodigy solistiga õnnestus.
/nginx/o/2020/06/17/13157658t1h4b9d.jpg)
Kristjan: Mul on olnud õnn näha minu enda auto muutumist vanasõidukiks. Kui selle ostsin, olin liikluses paaria, kuigi sõitsin nii toonase igapäevaauto (2007. aasta Škoda Octavia RS) kui ka Sierraga täpselt ühte moodi. Sama kiiresti, hoidsin sama pikivahet, tegin samamoodi manöövreid. Sierra on heas korras, kuskilt midagi ei ripu ega roosteta, mootor ei tossa. Octaviale aga ei pööratud kõrvalteedelt ette, ei rapsitud iga hinna eest mööda. Aastal 2020 ajavad teised juhid pöidla püsti ja sageli tullakse peatuspaikades uurima, kui vana auto on ja kuidas ikka nii hästi säilinud.
Esta: Sierra lagunes erilise innuga ja igal võimalusel. Olime garaažis püsikülalised. Õppisin seal palju uusi sõnu, näiteks klapikambrikaanetihend. Oli ka muid sõnu. Ühel õhtul saadeti mind autopoodi ostma 15 cm gofreeritud toru. Olin tol eluperioodil pikkade juustega blondiin ja liikusin ringi ajakirja The Face stiilis kurjades platvormkingades. Ja kujutage ette, mulle ei müüdud poes 15 cm gofreeritud toru! Ja ei müüdudki! Tüübid leti taga itsitasid nagu Beavis ja Butt-Head, isegi kui osutasin näpuga torule. Selline ajastuomane seksism, mida praegu ettegi ei kujuta.
/nginx/o/2020/06/17/13157664t1h2ff4.jpg)
Kristjan: Sierra on saanud küll jooksvat remonti, kuid teda ei ole taastatud. Kriipse-kraapse leidub, mudelile omaselt on armatuurlaud pragunenud. Kuid kas need on ikka miinused? Muuseumiautol oleksid kahtlemata, kuid 1990ndate rahvaauto autentsusele tulevad pigem kasuks. Mõningaid juppe on esimese põlvkonna autole lihtne saada, vahel on lugu päris keeruline. eBay, spets e-pood Saksamaal, romulates on kah vahva käia – nn signaalipasunaid otsisin veeämbritest. Sain kaks korralikku, Ford Ka omad, aga sobisid hästi.
Esta: Sierra ilmutas erakordset leidlikkust, et mitte sõita. Ühel kevadtalvel jäi ta täies töökorras parkima Viljandisse Ugala taha. Tuli suur sula, siis järsk pakane ja Sierra kõik neli ratast külmusid velgedeni jääplaati. Läks kolm tundi ettevaatlikku lõhkumist kirve ja labidaga, enne kui liikuma sai.
/nginx/o/2020/06/17/13157656t1he9da.jpg)
Kristjan: Ajakirjanike rallile (meenutab meie rahvarallit) 2013 Leedus läksime Sierraga. 511 km võistlusrada viis Riiast Klaipedasse, sinna- ja tagasisõiduga tuli kokku 1600 km. See oli Bikernieki motoringraja kolmas läbimine, neljas lisakatse 35st, kui kapoti alt hakkas paremkurvides kostma kroots-kroots ja rool kummaliselt värisema. Avanud katse finišis kapoti, selgus, et rihmaratas oli lõiganud radiaatori plastkorpusest tüki välja ja leegitoru pressinud vastu roolisammast. Need olid tagajärjed, põhjuseks aga alla andma hakanud mootoripadjad.
Mida teha? Varuosade poodlemine Riias tähendaks katkestamist. Jätta ralli pooleli? Ei, mitte mingil juhul! Nii nägi plaan ette suuremaid järeleandmisi kiiruses, lootuses, et mootor püsib siiski kapoti all. Mitu katset nõudsid suurt võimsust madalatel kiirustel, mis tähendas, et Sierra kippus üle kuumenema. Päästis sõitjateruumi kütte täisvõimsusel sisselülitamine. Väljas oli oma 30 kraadi sooja. Aga tulime lõpuni!
Esta: Tänapäeva Fordid kelgivad sellega, et kui koormus väiksem, näiteks maanteel ühtlase kiirusega kruiisides, lülitatakse mootoris üks silinder välja. Sierra tegi seda juba üheksakümnendatel, inseneride abita. Omast tarkusest! Peab ütlema, et lõpuni läbi mõeldud see tal polnud, kolme silindriga veel vaevaliselt sõitis, aga kahega enam ei läinud. Sealt jooksis ka see piir, kus tuli Sierra teekond lugeda lõppenuks. Kahju, sest ta oli siiski esimene auto, ta vedas läbi tormiliste üheksakümnendate ning lugusid temast võiks rääkima jäädagi.
/nginx/o/2020/06/17/13157659t1had66.jpg)
/nginx/o/2020/06/17/13157657t1hcd22.jpg)
/nginx/o/2020/06/17/13157663t1hf786.jpg)
/nginx/o/2020/06/17/13157661t1h29b2.jpg)
/nginx/o/2020/06/17/13157665t1h9f34.jpg)
/nginx/o/2020/06/17/13157662t1h424d.jpg)