/nginx/o/2019/09/12/12552900t1hea9d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/06/22/13165279t1h6ec5.jpg)
Pole kellegi saladus, et liha grillimiseks tuleb enne keegi ära tappa. Noh, kui ei taha just eriti sadistlikult elusa looma küljest liha lõigata.
Seega siis räägivad kõik need, kes lihasööjatele pidevalt loomade tapmist meelde tuletavad, põhimõtteliselt õigust.
Ainult et inimene pole siin sugugi unikaalne. Lihatoitlus ja segatoitlus on loomariigis üldlevinud. Ei kipu ju veganidki hunte ega ilveseid hukka mõistma, need loomad lihtsalt on sellised. Olgu, need on tõesti pea puhtalt lihatoidulised loomad, aga me ei keela ju karudelgi lihaga maiustada. Nemad on segatoidulised loomad, nagu ka metssead. Ka geograafiliselt kauged, kuid fülogeneetiliselt meie lähisugulased šimpansid ja bonobod on segatoidulised. Meie, inimesed, oleme seda samuti.
Me ei tea, kui palju oskavad teistele olevustele, eriti teisest liigist olevustele kaasa tunda ülejäänud liha- ja segatoidulised loomad. Paistab, et isegi nii intelligentsed kiskjad nagu mõõkvaalad oma saakloomade suhtes erilise empaatiaga ei hiilga. Ei ole seda märgata ka meie äsjamainitud lähisugulaste puhul. Muide, šimpansilapsed mängivad paavianilastega, aga täiskasvanud šimpansid söövad neid. Noh, vahel harva söövad täiskasvanud šimpansid ka oma liigikaaslaste lapsi.
PÄEVA KOMM
Me oskame tunda kaasa mitte ainult liigikaaslastele, vaid ka teisest liigist loomadele. Kuidas siis lahendada seda lihasööja dilemmat?
Meie, inimesed, oleme õige suure aju ja vägeva mõistuse ning ülevoolavate tunnetega loomad. Me oskame tunda kaasa mitte ainult liigikaaslastele, vaid ka teisest liigist loomadele. Kuidas siis lahendada seda lihasööja dilemmat?
Ega ideaalselt lahendust ei ole. Mõned hakkavad veganiks. Ei hakka seda siin pikalt kritiseerima, sest veganeid rünnatakse niigi. Ent olgem ausad, mina ise ei kavatse veganiks hakata ega usu, et seda teeks inimkonna enamik.
Pigem näen lahendust selles, et me tõsiselt mõtleme, kuidas elavad ja surevad loomad, keda me sööme. Mitte ainult mõtleme, vaid ka tegutseme selle nimel, et loomad saaksid elada võimalikult loomulikus keskkonnas ja surra võimalikult ruttu ja valutult. See on küll eetiliselt poolik, kuid samas eetikat ja meie liigi bioloogiat ühitav lähenemine.
Muidugi peab loomakasvatus loomulikumaks muutuma mitte üksnes eetilistel, vaid ka ökoloogilistel põhjustel – meie liigi keskkonnajalajälje oluliseks vähendamiseks.