Reet Hiiemäe: George Floyd ja võõrahirm

Eesti Kirjandusmuuseumi teadur ja folklorist Reet Hiiemäe. Foto: Kristjan Teedema

Vägivald haavatavas positsioonis inimese kallal on lubamatu ja sellele tuleb reageerida, kuid sealjuures tuleb teha kindlaks, millist abi kannatanud rühm vajab, mitte lähtuda meediamõjulisest mallist, kirjutab folklorist Reet Hiiemäe.

Meedia- ja kommunikatsiooniteoorias on leidnud inimeste reaktsioonikäitumise mõtestamisel mitmekülgset kõlapinda vaikuse spiraali teooria, mille järgi ühiskondadel ja sotsiaalsetel rühmadel on kalduvus oma liikmeid nende teatud arvamuste tõttu isoleerida või häbimärgistada, ning sellise väljajätmise hirm paneb paljud problemaatiliste ja konfliktsete sõnumite suhtes pigem vaikima. Või kui sõnum on juba huulilt libisenud, tuhka pähe raputama. Ent eri gruppide reaalsused on loomuldasa erinevad.

Tänapäeval on vaikimis- ja rääkimisviiside ja nendega seotud emotsioonide (nt häbi, viha) ja rõhuasetuste kujundamisel peamine roll meedial. Kuna hetkel on meediafookus George Floydi juhtumi tõttu mustanahalistele osaks saanud ülekohtul, paluvad ka Eesti staarid avalikus meedias vabandust selle pärast, et on kunagi kehastanud mustanahalist. Ent kui samamoodi kehastati ka teiste nahavärvidega inimesi, kas siis nimelt mustanahalistelt andeks­palumine ei mõju lõppkokkuvõttes taas teravdatult nahavärvipõhise eristamisena?

Üks paljude kriiside tüüpilisi kaasnähtusi on patuoina otsimine, mis taandub sageli väljaselgitamisele, kumb kahest poolest on süüdi, olgugi et probleemi tagamaad on mõõtmatult laiemad. Mõned mustanahalised on manitsenud, et George Floydist ei loodaks meedias üldrahvalikku kangelast, kuna ta oli lihtsalt üks keerulise elukäiguga mees, kes sattus tihti probleemidesse, millest üks lõppes talle fataalselt.