Irja Lutsar: Eestis on suur tõenäosus viiruse teiseks laineks

Irja Lutsar.

FOTO: Margus Ansu

Valitsuse Covid-19 teadusnõukoja juht, viroloogiaprofessor Irja Lutsar pani kirja oma mõtted ja vaated koroonaviiruse levikust. Samuti ei saa teise laine tulekus kindel olla, ent Eestil on selleks siiski potentsiaali.

Irja Lutsar küsis, kas Eestis tuleb teine koroonaviiruse laine, vastates sellele, et täpset vastust ei saa keegi öelda. «Potentsiaal teise laine tekkeks on suur, kuna Eesti elanikkonnast enamus pole viirusega kokku puutunud ja viirus pole maailmast mitte kuhugi kadunud,» selgitas ta. Samuti pole Lutsari sõnul võimalik konkreetselt vastata küsimusele, kas teine laine tuleb ka riikides, mida esimene koroonaviiruse laine tugevalt mõjutas. «Nagu eelnevalt mainitud, ei pruugi esimene laine teist ära hoida. Samuti pole teada, kas teise laine ajal on haigusnähud kergemad või hoopis raskemad,» lisas professor, täiendades, et paljude teiste infektsioonidega on siiski korduvhaigestumised kergemad.

Lutsar andis ka hinnangu kuidas Eestil on siiani läinud - rahuldavalt või isegi hästi. «Nakatunute arv on suhteliselt madal, haiglate ja intensiivravi võimsust ei ületatud kordagi, Covid-19 epideemia ei mõjutanud Eesti üldsuremust (vastupidiselt mitmetele Lääne Euroopa riikidele) ning täielikke liikumispiiranguid polnud põhjust kehtestada,» tõi ta oma hinnangu argumentideks. 

Lisaks tõi ta välja ka nopped nendest meetmetest, mida Eesti õigesti krooonaviiruse leviku tõkestamisel tegi. 

Esiteks leiab Lutsar, et piirangud kehtestati õigel ajal. «Liiga varane piirangute kehtestamine oleks ühiskonna ära väsitanud, mille tulemuseks oleks olnud piirangutest mitte kinni pidamine. On piisavalt näiteid, kus varased piirangud olid küll efektiivsed, aga neile järgnes hilisem nakatumiste tõus (Singapur, Horvaatia, Slovakkia on vaid mõned). Liiga hiline piirangute kehtestamine on aga vähe efektiivne nagu oleme näinud paljudes teistes riikides,» selgitas ta, lisades, et inimestel on kergem kinni pidada piirangutest, mis on realistlikud. 

Teiseks tõi professor välja, et kuigi testimises oli esialgu probleeme, siis suutis riik need ära lahendada. «Testide kättesaadavus tagas nakatunute kindlaks tegemise ja võimaldas neid varakult isoleerida ning seega infektsiooni ülekandeahelad katkestada,» selgitas ta. 

Kolmandaks leiab Lutsar, et õigesti käituti ka selles, et hospitaliseeriti vaid neid, kes oma seisundi tõttu vajasid haiglaravi. Tema meelest on õige, et haiglaid ei kasutatud kontaktsete ega ka kergete haigete isoleerimiseks ning sellega välditi haiglate ülekoormust, mis Lutsari sõnul oligi piirangute kehtestamise peamine põhjus. 

Lisaks vedas Eestil sellega, et meid ümbritsesid riigid, kus nakatumise tase oli madal ning seetõttu uute nakatunute sissetoomise võimalus oli väike. 

«Suhteliselt madal nakatunute arv võimaldas terviseametil väga hästi toime tulla nakatunute ja nende kontaktsete jälgimisega, viimane aga vältis puhangu kontrolli alt väljumist,» tõi Lutsar välja. 

SARS-CoV-2 ja tema levik

«Tegemist on ümbrisega RNA viirusega, mis on geneetiliselt kõige sarnasem nahkhiirte koroonaviirusega ja SARS-CoV-1-ga. Kõige suurema tõenäosusega pärineb viirus nahkhiiretelt; esimesed inimeste haigestumised on kirjeldatud detsembris 2019. Siiani pole kinnitust leidnud fakt, et tegemist oleks inimeste poolt disainitud viirusega, mis on laborist välja sattunud kas ettevaatamatusest või pahatahtlikkusest,» märkis Lutsar.

Tema sõnul esialgsete andmetel sisenes viirus inimkonda Wuhanis (Hiina), kust viirus levis üle kogu maailma. «Siiski on viimase aja uuringud Itaaliast ja Hispaaniast leidnud SARS-CoV-2 jääke reovees juba vastavalt 2019 aasta detsembris ja märtsis. Kas see tähendab, et viirus ringles Euroopas juba 2019 aastal? See vajab veel kinnitust,» lisas Lutsar. 

Viiruse levitajaks on peamiselt inimesed ning Lutsari vaatluse järgi nakatavad inimesi, kas siis kui neil on haigussümptomid või 1-2 päeva enne sümptomite teket. «Asümptomaatiliste isikute osa haiguse levitamisel on siiani halvasti tõestatud, aga seda on ka väga raske tõestada,» märkis ta. 

Viirust levitavad eelkõige nooremad inimesed, kuid haigus kulgeb väga raskel just vanadel inimestel. Koroonaviiruse RNAd (harva ka elusat viirust) on leitud erinevatelt pindadelt, õhust ja ka reoveest. «Siiani pole tõestust, et viirus leviks toidu või veega,» toonitas ta. 

Viirus on levinud Hiinast Kagu-Aasia riikidesse ning ka Euroopasse. «New Yorgis läbi viidud uuringute alusel sattus viirus Ameerikasse kõige suurema tõenäosusega Euroopast ja mitte otse Hiinast,» tõi ta välja. 

Lutsar tõi ka välja, et praeguseks on Lääne-Euroopa riikides nakatumine ja suremus langenud. Eriti märkimisväärne langus on olnud viiruse poolt tugevalt haaratud riikides: Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Holland. «Samas kui suhteliselt tagasihoidlikult kannatanud mõnedes Ida-Euroopa riikides on tekkinud uued nakkuskolded ja nakatumine tõuseb. Puhangud esinevad kaevandustes (Poola, Tšehhi), toiduainete tööstuses (Saksamaa) ja ööklubides (Horvaatia ja Lõuna Korea) tõestades veelkord, et viirusele meeldib jahe ja niiske keskkond ning tihedad inimeste vahelised kontaktid,» lisas Lutsar. 

Lutsari sõnul on viirusest eriti haavatavad võõrtöölised, kelle elutingimused pole sageli kiita. «Õnneks on enamuse puhangute korral tegemist nooremate inimestega, kellel Covid-19 kulgeb tavaliselt kergelt,» märkis ta ära. 

Irja Lutsari sõnul on tänaseks nakatumise kõrgpunkt kandunud USAsse ning lõuna- ja läänerannikule. Sealgi nakatuvad peamiselt nooremad inimesed, kuid siiani pole suure nakatumise tõusule kaasnenud suremuse tõusu. 

Kõrge nakatumine on veel ka Venemaal, Kesk-Aasias, Araabia poolsaarel, Lõuna-Ameerikas. Aafrika on siiani tagasihoidlikult viirusest haaratud. «Nagu eelnevalt öeldud on riikides, kus esialgu haiguse kulg suhteliselt hästi kontrolli all oli, tekkinud hilisemad nakatumiskolded (nt. Singapur, Jaapan, Balkani riigid),» lausus Lutsar. 

Professor peab huvitavaks aga Iraani. Puhang on veebruarist saati kestnud suhteliselt muutumatuna. Riigi majanduse avamine küll suurendas mingil määral nakatumist, kuid siiani pole Iraani valitsus ühtegi uut piirangut kehtestanud, kuna Iraani majandus ei peaks sellele vastu. 

Nakatumise vältimine

Lutsar tõi välja, et nakatumise vältimisel on kõige efektiivsemaks viis punkti. «Samas on oluline märkida, et ükski neist üksinda ei pruugi efektiivne olla, efekti annab meetmete komplekt,» täiendas ta. Lutsari sõnul on efektiivsed meetodid nakatunute kiire kindlaks tegemine ning nende isoleerimine; kontaktsete leidmine ja isoleerimine peiteperioodi möödumiseni; sotsiaalne distantseeriumine, mis väldib infektsioonhaigusi; testimise hea kättesaadavus; näomaski kandmine. Viimast tuleks Lutsari sõnul ka siseruumides kasutada, kui distantsi pole võimalik hoida. 

SARS-CoV-2 ja immuunsus

Kuna kordusnakatumisi kirjeldatud pole, siis see viitab asjaolule, et nakatumise järgselt immuunsus tekib, või siis vähemalt lühiajaline, leiab Lutsar. Tema sõnul on veel keerulisem küsimus, et kui on immuunsus, siis kui kaua ta kestab. «Kas SARS-CoV-2 käitub nagu teisedki koroonaviirused, mis põhjustavad suhteliselt lühiaegset immuunsust, või nagu SARS-CoV-1, mille vastaseid antikehi leiti populatsioonis veel 17 aastat pärast nakatumist, pole praeguseks teada. Samuti pole teada, et isegi kui kordusnakatumised tekivad, kas need on sama tõsised või kulgevad kergemini, nagu juhtub teiste korduvalt esinevate infektsioonhaiguste korral,» lausus Lutsar neid küsimusi, millele pole praegu vastuseid. 

Karjaimmuunsuse kohapealt on segased lood. Nimelt ei ole veel teada, kui suur hulk populatsioonist peaks olema immuunne, et saavutada lõpuks karjaimmuunsus  – oletused kõiguvad 20 protsendi ja 60 protsendi vahel. «Viimast pole siiski ükski riik saavutanud, välja arvatud ehk Bergamo piirkond. Ka seal tuvastatakse endiselt uusi nakatunuid, aga nende arv on pigem alla 20-30 juhtu päevas, samas, kui kõrgperioodil oli vastav number >500,» märkis Lutsar. 

Enamus riikides, kus nakatumine ja suremus olid väikesed, on viirusega kokku puutunud  kuni kaks protsenti elanikkonnast. «Isegi seal, kus haigust oli palju (London, Madriid) on viirusevastaseid antikehi vaid 10 protsenti populatsioonist; ilmselt ebapiisav karjaimmuunsuse tekkeks. Samuti on oluline, et isegi ühe riigi piires võis nakatumine olla väga ebaühtlane, seega, kui ühes piirkonnas ongi tekkinud immuunne populatsioon, siis see ei tähenda seda, et kogu riigis oleks karjaimmuunsus tekkinud,» lausus Lutsar seniseid karjaimmuunsuse oletusi. 

Covid-19 vältimine ja ravi

Praeguseks on Covid-19 ravimiks Euroopa Liidus registreeritud viirusevastane ravim remdesiviir.  «Lisaks on kliinilistes uuringutes osutunud efektiivseks deksametasoon (madalad annused mitte) just rasketel haigetel ja nii mitmedki riigid on deksametasooni lisanud oma ravijuhistesse. Selgunud on ka, et klorokviin ja hüdroksüklorokviin ei ole efektiivsed Covid-19 ravis ega ka profülaktikas, seega neid ravimeid Covid-19 korral kasutada ei soovitata,» kirjutas Lutsar. Kõik teised ravimikandidaadid on alles kliiniliste uuringute faasis. 

Vaktsiinide kohapealt on arenduses ligikaudu 140 kandidaati, millest ligi 20 on jõudnud inimuuringutesse. «Kolmanda faasi uuringud toimuvad Astra-Zeneca/Oksfordi Ülikooli ühistöös valminud vaktsiiniga (ChAdOx1-S) Inglismaal, Brasiilias ja Lõuna Aafrika Vabariigis. Lisaks algavad kolmanda faasi uuringud hiinlaste (Sinopharm) täisrakulise vaktsiiniga Araabia Ühendemiraatides. Moderna vaktsiin peaks jõudma kolmanda faasi uuringutesse juulis,» kirjeldas ta koroonaviiruse vaktsiinide olemasolue hetkeseisu. 

«AZ/Oxfordi vaktsiini loodetakse jõudvat nn «compassionate programmi» selle aasta oktoobris, seda muidugi vaid juhul, kui kõik 3 faasi uuringutes hästi läheb. 25. juunil andis Hiina kesksõjaväekomisjon piiratud kasutusloa (aasta ja kasutamiseks ainult sõjaväelastel) CanSino Biologics vaktsiinile põhinedes pelgalt 2. faasi uuringutes saadud positiivsetele tulemustele,» tõi Lutsar veel lisaks välja. «Minu arusaamist mööda hinnati vaid immuunvastust, mitte vaktsiini efektiivsust.»

Suremusest rääkides märkis Lutsar ära, et tuleb vaadata täpselt millest juttu on – kas haiguse suremusest (ingl. k. mortality) või suremuskordajast (ingl. k. case fatality rate) või infektsiooni suremusest (ingl. k. infection mortality rate - IFR).

«Tänu läbiviidavatele seroepidemioloogilistele uuringutele saame arvutada ka IFRi, viimane erineb riigiti, sõltudes nii riigi elanikkonna vanusest (noorema elanikkonnaga riikides on IFR väiksem), meditsiinisüsteemi seisundist ja uuringu teostamise ajast. IFR kõigub Jaapanis ja Milaanos  0,02 protsendi ja 0,77 protsendi vahel.  Alla 70 aastaste hulgas aga Saksamaal ja New Yorgis kõigub see nulli ja 0,23 protsendi vahel.

Tagasi üles
Back