Juhtkiri: Pronkssõduri asemel pärg Pätsile!

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Konstantin Pätsile ei saa hinnangut anda vaid tema negatiivsete tegude põhjal
• Eesti peab oma suurkujude mälestust elus hoidma

Nagu Vabadussõja võidusamba puhul, kütab ka Pätsi monument kirgi nii sisulises kui ka kunstilises mõttes. Konstantin Päts oli kahtlemata vastuoluline isiksus ning mitte kõik tema teod polnud puhtad või õiged, kuid ometigi oleme talle tänu võlgu.

Kust leiaksime need ideaalsed mehed ja naised, kellel ühtegi puudust küljes pole? Ajaloost igatahes mitte. Osalt on meie teod mõjutatud ajastust ning kõiki mineviku tegusid ei saa hinnata oleviku moraali ning eetika mõõdupuuga. Seega ei või unustada aega, milles tegutseti. Meil pole mitte kuidagi võimalik tõestada, et mõni teine riigijuht oleks 1939.–1940. aasta sündmuste keerises käitunud teisiti. 1930ndate esimese poole Eesti sisepoliitikat ilmestas sotside ja vapside kaikameeste vastastikune tümitamine. Meil ei ole ka kuidagi võimalik tõendada, et 1934. aasta vaikiv ajastu lükkas meid hullemasse seisu. Ühe poole võit tähendanuks ilmselt diktatuuri ja teise poole oma varasemat nn vabatahtlikku liitumist Nõukogude Liiduga.

Me vaatame arusaamatuse ja vahel ka irooniaga maailmas toimuvat, ajalooliste isikute kujude mahakiskumist. Erilist hämmastust on tekitanud Mannerheimi kuju teisaldamist nõudvad Soome vasaknoored, kelle arvates ei sobi see Helsingi kesklinna. Vaatame, irvitame, kehitame õlgu… ja lajatame oma suurkujudele. Nii nagu Päts ja Laidoner, polnud ka Mannerheim mingi inglike. Ometigi on tal teeneid selles, et Soome sai riigiks. Niisamuti on Pätsil teeneid, et me saame täna ajada Eesti asja ning kõnelda eesti keelt.

juhtmõte

Erilist hämmastust on tekitanud Mannerheimi kuju teisaldamist nõudvad Soome vasaknoored, kelle arvates ei sobi see Helsingi kesklinna.

Eesti iseseisvuse aega enne Teist maailmasõda mäletame paratamatult Pätsi ja Laidoneri ajana. Peame mõistma, et nende mälestuse elushoidmine aitas ka neid kümneid tuhandeid vabasse maailma jõudnud inimesi, kes hoidsid seal eestlust elus. Nende suurmeeste väljakirjutamine meie ajaloost annab tuge vaid neile, kes ei tahagi mõista seda ajalugu ning väidavad Putini kombel, et Eesti astus Nõukogude Liitu vabatahtlikult, mitte okupatsioonijõudude survel.

Kui me ei austa oma suurkujusid, siis kes seda veel teeb? Meil on Eestis bareljeef Boriss Jeltsinile, kes oli siiski vaid meie ajutine liitlane, sest nii oli talle kasulik. Meil on Paide lähistel monument seal Liivi sõjas hukkunud Ivan Julma lähedasele sõbrale ning Venemaa salapolitsei ühele isale Gri­gori Skuratov-Belskile. Pronkssõduri juures oli kaitseväe viidud pärg «eesti rahvalt» ehk siis pärg läks neile, kes pühkisid minema meie riigi, mida toona juhtis Konstantin Päts.

Narvas alles arutatakse mitme Eesti Töörahva Kommuuni tegelase järgi nimetatud tänavanimede muutmist. Kuulge! Mis see siis on? Kas Vabadussõja võitnud mehele ei peaks viima pärga ning häbita kõndima tänaval, mis ei ole nimetatud mõne kommunisti järgi? Kummaline, et sellisel teemal peab arutlema aastal 2020.

Tervikuna võiks kunsti ja monumentaalkunsti Eestis tunduvalt rohkem olla. Vastuvõetud seadus, mille kohaselt peavad avaliku raha eest rajatud hooned sisaldama ka ühe protsendi jagu kunsti, on rakendunud, aga selle kaudu peaks rohkem jäädvustama ka meie ajalugu, meie suurkujusid.