Johann-Christian Põder: samasooliste inimeste abielu seadustamine tugevdab abielu institutsiooni

Johann-Christian Põder Foto: Erakogu

Erakond Isamaa esimees väljendas hiljuti seisukohta, et abielu institutsiooni kaitsmiseks on vaja muuta põhiseadust, fikseerides abielu selgesõnaliselt mehe ja naise vahelise liiduna. Kindlasti nõustuvad paljud tõdemusega, et abielu institutsioon on väärt põhiseaduslikku kaitset. Enesestmõistetav ei ole aga see, et selline põhiseaduse muudatus kaitseks kuidagi abielu institutsiooni. Võimalik on ka, et hoopis abielu avamine samast soost paaridele rõhutab ja kaitseb abielu olulisust. Kuidas sellist vaatenurka mõista?

Avan seda alljärgnevas tänapäevase luterliku eetika najal. Küllap ei ole üllatus, et mitmed luterlikud kirikud meie lähiriikides on asunud samasooliste inimeste abielusid toetama.

​Aastal 2017, mil Saksamaa parlament kiitis heaks samasoolise abielu, ütles näitaks Saksamaa luterlikke ja reformeerituid kirikuid ühendav kirikuosadus Evangeelne Kirik Saksamaal: «EKS tervitab, et ka samasooliselt armastavatele inimestele, kellel on soov eluaegse siduva partnerluse järgi, avatakse täielikult õiguslik raam, milles seaduslike korralduste läbi kaitstakse ja toetatakse usaldust, usaldusväärsust ja vastutust. Mehe ja naise vahelise abielu tähendust ei pisendata seeläbi sugugi. Vastupidi – see saab veel kord rõhutatud.»

Sellele ja samalaadsetele avaldustele on eelnenud teoloogiline uurimistöö ja põhjalikud arutelud, ja seda mitme aastakümne jooksul. Mis on olnud luterlikele kirikutele Saksamaal, aga ka Skandinaavias ja mujal maailmas abielu avatuma mõistmise juures oluline?

Esiteks võib nimetada muutunud arusaama abielust. Tänase luterliku eetika järgi ei peaks abielu ja teiste sotsiaalsete institutsioonide puhul lähtuma nende n-ö otsesest jumalikust päritolust. See tähendaks inimlike eluvormide ja kultuuriliste nähtuste jumalikustamist, nendest tegelikult puuslike tegemist.

Abielu on ajas pidevalt muutunud ja ka tänane arusaam abielust on kultuuriliselt üsnagi hiljutine. Luterliku eetika vaatenurgast on seetõttu oluline küsida, milline kooseluvorm toetab võimalikult hästi vastastikust armastust, usaldust ja vastutust, arvestades seejuures nii inimese individuaalsuse kui ka ihulikkusega. Just need, kristliku (ja mitte ainult kristliku) eetika südamikust lähtuvad hoiakud on ka abielu mõistmisel põhiliseks orientiiriks, mitte partnerite sugu. Nii võib abielu laiendamist samasoolistele paaridele näha selle vastutustundliku, kristlikust armastusest lähtuva kujundamisena.

Teiseks võib nimetada muutunud arusaama homoseksuaalsusest. Nii mõnigi on ehk kuulnud, et mõnes kirikus või koguduses on homoseksuaalsust nimetatud patuks. Niisugune arusaam ei ole aga tänases luterlikus eetikas sugugi enesestmõistetav. See nihe ja muutus on seotud muutunud teadmistega ja arusaamaga inimese seksuaalsusest.

Ennist mainitud Saksamaa evangeelsete kirikute osadus loobus homoseksuaalsuse patuna käsitlemisest juba 1971. aasta seksuaaleetilises avalduses. Pigem lähtutakse nüüd üha enam hetero- ja homoseksuaalsete suhete analoogsusest. Seksuaalset identiteeti mõistetakse inimese kui persooni olulise osana, mille suhtes ei tohiks olla halvustamist ja diskrimineerimist.