Kihnu kört räägib rohkem kui Instagrami pilt

Mare Mätas lubab huvilistel piiluda aidas oma poja meisterdatud kirstu, milles hoiab enda ja tütarde körte. Foto: Urmas Luik

Maa Elule avas oma aida ukse Kihnu reisijuht ja SA Kihnu Kultuuriruum hing Mare Mätas. Ta tõstis kaane mahukalt kirstult, mille poeg kohaliku põhikooli lõputööna emale meisterdas, ja võttis sealt kaks minu silmale peaaegu äravahetamiseni sarnast körti ja ütles, et need on täiesti erinevad.

„Jah, täitsa erinevad. See on läinud sajandi alguse kiri, mis nüüd uuesti kootud, ja see tänapäevane kiri, mis on praegu moes – kui sellise selga paned, siis Kihnu naine märkab kohe,” osutas ta triibuseelikutele.

Mare kudus endale just uue kördi, millega loodab moes suunda näidata. „Kui selle kördiga kirikusse lähen, siis kõik ehk ahhetavad,” muheles ta. „Naised vaatavad ja uurivad igat triipu, mis teise kördis.”

Igaks elusündmuseks ise kört

Seega polegi nii, et lähed oma kirstu juurde ja võtad esimese kättejuhtuva kördi. Iga seelik räägib oma loo ja ehkki mandri­inimese silm seda hoomata ei suuda, on triibu­kombinatsioone sadu.

Igaks tähtsaks elusündmuseks õmmeldakse uus kört. Rõõmsal ajal kantakse punasetriibulist, leina ajaks on süsimust alt punase paelaga ja leinast väljatuleku ajal sinisetriibuline, kuhu leina leevenedes lisandub roosasid ja punaseid triipe.

Uus kört õmmeldaks kindlasti laulatuseks, aga see pole sugugi domineerivalt punane, vaid sinna on musta sisse kootud. „Meheleminek on rõõmus sündmus, aga teisalt ka kurb, sest sa ei tea, mida elu toob. Võib-olla tuleb muret ja nuttu, kui ämmaga koos elama hakkad,” seletas Mare. Hiljem, kui pulmapeol juba tantsuks läheb, paneb noorik punase kördi selga.

Osa naisi hoiab laulatuskördi alles ja kannab seda järgmisel korral omaenda matustel surmariietusena.

Punane ja rõõmus värv on naistel seljas, kuni nad laste sünnitamise eas, kui aga juba vanaemaikka jõutakse, lähevad värvid tagasihoidlikumaks. Naistel on kirstus valmis kördid elu erinevateks sündmusteks, nii punase- kui ka sinisetriibulisi. Oleneb, kuidas kuidas tervis ja tunne on, pannakse ka surmariided aegsasti valmis.

Mare otsib kirstust välja kördi, millega presidendi vastuvõtul käis. Kui enamikule ei räägi see seelik suurt midagi – lihtsalt rõõmsalt punasetriibuline – siis Kihnu rahvas istus ninad teleris ning jälgis pingsalt triipe ja põlle, et nende esindaja millegagi puusse ei paneks ja muu maailma ees saarele häbi ei teeks. „Iga millimeeter peab siis õigesti körti kootud olema,” kinnitas Mare.

Isegi poodi sisenedes vaatavad naised üle, mis teisel seljas. Ja hoidku jumal, kui tähtsal üritusel midagi vanamoodsat seljas on. Näiteks kui triibud on liiga laiad. On ju tänapäeval moes hoopis kitsamad triibud kui sada aastat tagasi.

Kangastelgedel alles valmiv ­kördikangas on viimase moe kohaselt erkudes toonides ja triibud sobivalt peened. Foto: Urmas Luik

Kihnu naised hoiavad üksteise kördiloomingul silma peal ja kui midagi erilist märkavad, siis küsivad triipu lähemalt uurida. Triip on kollektiivne omand ja hea meelega jagatakse oma triipu teistelegi. „See on meie rahvakultuur, ühisomand,” kinnitas Mare. „Kui lähed peole ja näed, et kellegil on väga ilus kört seljas, siis lähed ja küsid seda lähemalt näha ja kood endale ka.”

Seejärel näitas Mare üht eestiaegset vana kangatükki, mille muster talle nii põnev tundus, et otsustas selle järele kududa. Kuid ikka tänapäevasemas võtmes – värvid erksamad ja triibud kitsamad. „Muidu näeks kört liiga ehmatav välja,” lisas ta.

Rätiku- ja põlleriiet otsi tikutulega

Kui kördid kootakse ise ja lõngad selle tarbeks värvitakse kodus, siis keerulisem on rätikute ja põlledega. Nende rõõmsavärvilist kangast on tänapäeval keeruline hankida. Seepärast hoitakse oma põlli ja rätikuid väga. Nii mõneski peres on kasutusel veel 19. sajandist pärit rätikud ja põlled, mis võetakse välja erilise sündmuse puhul. Kui see läbi, volditakse hoolsasti kokku ja pannakse kirstu hoiule. Voltiminegi on omaette kunst ja traditsioon, et murdejooned rätil ja põllel ikka õigesti kulgeks ja oleksid teravad, tugev volt näitab, et perenaine on hoolas.

Igal hommikul lööb Mare Mätas kapi ukse valla ja valib vastavalt tujule ja päeval eesootavatele tegemistele sobiva põlle ja rätiku – mõni neist on pärandusena suisa 19. sajandist. Foto: 3 × Urmas Luik/pärnu postimees

Uusi sitsiriidest rätikuid ja põlleriiet saab enamasti Venemaalt, vahel õnnestub ka Ameerikast miskit sobilikku veebi vahendusel tellida.

Kui kaua kördikandmise traditsioon jätkub? „Ma näen noori kahekümnendates eluaastates paare, kelles on soovi ja jõudu jätkata Kihnu traditsioone. Aga neid on vähe. Tööd ei ole siin. Paljud elaksid Kihnus, aga on, pisar silmis, olnud sunnitud siit ära minema,” seletas Mare.