Tellijale
Ootamatult lahe Jazz. Sõiduproov, kus selgub, kui väike saab olla kütusekulu
Kui tänavune aasta pole teid tõesti veel mitte millegagi üllatanud, siis võtke ja sõitke pisut ringi uue Honda Jazziga. Te saate üllatuda ja imestada, ja veel mitu korda.
Ent alustame hoopis teisest otsast ehk sellest, millega Jazzil polnud plaaniski kedagi üllatada. Nimelt sealt, et ka uus, juba neljanda põlvkonna Honda Jazz on uskumatult ruumikas väike auto. Värske versioon on eelkäijast ainult 14 mm pikem ja ülesehituselt ikka seesama väike mahtuniversaal. Triki nimi on Magic seats – võluistmed. Tagaistmeid saab kokku klappida nii mitut moodi, et sõitjate ruumis võib vedada rannatoole, spordivarustust, muruniidukit ja jumal teab mida kõike veel. Räägitakse jalgrattastki.
Selline lahendus on võimalik, sest bensiinipaak on paigutatud esiistme alla ning põrand on sama hästi kui sile. Uues Jazzis on istmeid siiski ümber tehtud – uued on välja tulnud väga mugavad, samas kui juhi töökoht on toodud üsna madalale, nii-öelda auto sisse. Eelmises Jazzis see nii polnud, ning vahe mängib veenvalt uue kasuks.
Teine asi – või hoopis esimene, kuidas võtta! –, mis autosse istudes üllatab, on vaateväli. Hea nähtavus on saadud nii, et esipiilar on jagatud kaheks: jämedam tugipost, mis vaatevälja ei sega, teeb piilari tööd, eespool asuv peenem post kannab peamiselt vaid tuuleklaasi. Siin autos juba ei ole sellist asja, et oih, ma ei näinud!
Üldse iseloomustab uut Jazzi läbimõeldus. Nagu oleks hoolega üles tähendatud kõik, mis vajas eelmise mudeliga võrreldes ümber- või paremini tegemist … ja siis nii ka tehtud. Autotööstuses see alati nii ei lähe ning igale mudelile ei jätku sellist õnne. Tulemuseks ongi äärmiselt sümpaatne projekt. Liialdamata võib öelda, et Jazz sõidab nagu suur(em) auto. Maanteel mõnus, müratase on täiesti talutav ja pikem sõit ei väsita, nagu selle klassi sõiduvahenditega vahel kipub olema.