Jevgeni Švarts kirjutas päevikusse: «Ma olen korduvalt tähele pannud, et kunstnikud kipuvad olema kitsivõitu. Võib-olla seepärast, et on asjaga liialt seotud.» «Draakoni» autor kõneles õigupoolest konkreetselt režissöörist ja kunstnikust Nikolai Akimovist, aga jõudis siis järsku sellise kummastava, solvava üldistuseni! Siiski võib selles väites asetada rõhu sõnalt «kitsivõitu» sõnale «asjaga». Tõepoolest, kunstnikud ja skulptorid on asjaga surmani seotud ja hoiavad sellest kogu jõust kinni, sest seda on hirmkerge purustada.
Purustada ent ei ole võimalik sõna, mõtet, rütmi, värsirida, metafoori. Mis tekitab tarviduse jäädvustada see marmoris, graniidis, kas või grafitis. Peterburis, kus võimud on juba mitu korda korraldanud konkursi mälestusmärgi püstitamiseks Jossif Brodskile, aga alati leidnud põhjuse mitte tunnistada võitjat, kujur Vladimir Tsivinit, on lakkamatult kerkinud «põrandaaluseid» mälestusmärke suurele poeedile, kes oma keerulisusest hoolimata on läinud rahva sekka. Kord ilmub Peterburi ülikooli filoloogiateaduskonna hoovi sumadani skulptuur, mida ehib Brodski pea; kord kerkib Smolenka kaldapealsele justkui tavalise pargiskulptuurina ilma ühegi kirjata jalusel monument; kord jälle ilmus ühele hoonele grafiti Brodski näoga, kes silmitseb oma kodukoha maja. Eks siis kutsuti muidugi kohale maaler, sein võõbati kiiresti valgeks üle. Foto järgi tehtud grafitil seisab Brodski, sigaret käes, aga see on ju keelatud suitsetamise propaganda!
/nginx/o/2020/07/09/13200502t1h14e4.jpg)