Juhtkiri: külma sõja uus rinne

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• USA silmis on Hiina muutunud suurimaks julgeolekuohuks
• Hiina kasutab oma ideoloogia levitamiseks selget strateegiat
• Euroopa peab olema üksmeelne oma väärtuste kaitsmisel

Aastal 2009 avaldas inglise publitsist Martin Jacques bestselleri «Kui Hiina valitseb maailma», milles ennustas lääneriikide domineerimise lõppu maailmapoliitikas ning uue globaalse maailmakorra sündi. Sel nädalal avaldatud Pentagoni uue analüüsi järgi on Hiina tõusnud USA kõige suuremaks julgeolekuohuks.

Veel 2018. aastal vastu võetud USA rahvuslikus kaitsestrateegias on Venemaa ja Hiina mainitud võrdsete ohtudena, Venemaa neist esimesena. Praegune ohuhinnang tuleb kaks aastat enne kehtiva strateegia lõppu, mis on selge märk, kuivõrd kiiresti julgeolekuolukord muutub.

On tõenäoline, et mida tõsisemalt keskendub USA Hiinale, seda vähem jääb talle ressurssi ja tähelepanu sellele, mis toimub Euroopa ja Venemaa julgeolekuteljel. See seab Euroopa tõsise valikukoha ette, kuidas korraldada oma suhteid niihästi Hiina kui ka Venemaaga. Seda enam, et Venemaa ja Hiina vahel on näha soovi tihedamaks strateegiliseks koostööks.

Hiina on püüdnud end rahvusvahelistes suhetes rahumeelsena näidata, kuid sellesse tuleb suhtuda reservatsiooniga. Hiina välispoliitika iseloomulik joon on kahepoolsete suhete eelistamine mitmepoolsetele kokkulepetele. Sellisel lähenemisel on analoog Hiina ajaloolises tributaarses süsteemis, millega ta domineeris Aasia riikide hulgas sajandeid tagasi. Vöö ja Tee initsiatiiv on Xi katse sedasama strateegiat kasutada uuendatud kujul läbikäimises riikidega üle terve Euraasia mandri.

Kui nõustutakse kahepoolsete suhetega Hiina tingimustel, on Hiinal võimalus murendada demokraatlikku maailmakorda ning suruda meile peale oma väärtussüsteemi.

Tributaarses süsteemis ei olnud kohta Hiina kritiseerimisel, pidi tema huvide ülimuslikkust tunnustama. Vastutasuks säilitas riik oma poliitilise ja majandusliku autonoomia. See võimaldas Hiinal ükshaaval kasutada omavoli mistahes nõrgema partneri vastu, kartmata laiemat kriitikat. Sama taktika rakendamisest on piisavalt näiteid ka tänapäeval. Neid, kes Hiina tegevust Tiibetis, Hongkongis või Ida-Turkestanis kritiseerivad, riskivad koostöö katkemisega. Kuid küsimus pole üksnes majanduslik.

Nii nagu külm sõda oli vaatamata sõjalisele vastasseisule eelkõige väärtussüsteemide vastasseis, nii on seda ka uus vastasseis lääne ja Hiina vahel. On selge, et Hiina näeb lääne kultuuri ja demokraatlike väärtuste levikus ohtu oma poliitilisele süsteemile. Seetõttu ei saa ta lubada, et domineerib maailmas üksnes majanduslikult või isegi sõjaliselt, kui ta samal ajal kaotab külma sõja kultuuri ja moraali valdkonnas – selline areng oleks võrreldav kommunistliku väärtussüsteemi kokku kukkumisega kolmkümmend aastat tagasi Varssavi blokis.

See on lääneriikidele tõsine mõtlemiskoht suhetes Hiinaga. Kui nõustutakse kahepoolsete suhetega Hiina tingimustel, on Hiinal võimalus murendada demokraatlikku maailmakorda ning suruda meile peale oma väärtussüsteemi. Ja üksikuna ei ole Euraasias mitte ühtegi riiki, kes saaks endale lubada põhimõtetele kindlaks jäämist, kui kõik teised on majandussuhete nimel valmis kompromisse tegema.

Vaid siis, kui lääneriigid on täiesti ühtsed ja kindlameelsed oma väärtuste kaitsmisel, on lootust, et Martin Jacques’i ennustus Hiina väärtustel põhinevast maailmakorrast jääb vaid poliitiliseks fantaasiaks. Eestil on lootust vaid siis, kui säilib riikidevaheliste suhete süsteem, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel, mitte tugevama õigusel.