Juhtkiri: jõulud juulis või majanduskasv

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Laenukoormus rõhub juba järgmiset valitsust
• Rahandusministeerium ei taha vastutada
• Investeerida tuleb haridusse ja teadusesse

Valitsus plaanib võtta kahe aasta jooksul laenu viis miljardit eurot, millest üle poole on planeeritud jooksvate kulude katteks. Niimoodi laenas Eesti Vabariik raha viimati 2002. aastal ning siis kasutati seda investeeringuteks. Muuhulgas loodi laenatud raha eest kaugseireradar ja ehitati välja mereseiresüsteem.

Viis miljardit on umbes pool Eesti riigieelarvest ja nii suur raha juurdevool näib justkui lotovõiduna. See võib tekitada kiusatuse tormata kohe jõulukingitusi ostma, sest raha peaks ju jätkuma. Palju on räägitud laenukoormusest meie lastele, kuid tegelikult tekib suur koormus ja surve juba järgmistele valitsustele. Otsustamis­vabadust on neil veelgi vähem ja sundvalikuid rohkem.

Võimule saades soovib iga valitsus asuda ellu viima oma poliitilisi eesmärke. Alati avastatakse üllatusega, et vaata, kuidas tahad, suur osa kuludest on juba ära planeeritud. Jääb üle teha väikesi otsuseid ja kakelda katuseraha üle. Siiski on veel üks võimalus: laenata juurde.

Riigikontrolli hiljutine tõdemus, et praegune valitsus on lasknud riigieelarve planeerimisel miinusesse ja tegelik kulu on osutunud veelgi suuremaks, pole just kindlust lisav väljavaade. Paar kuud tagasi teatas rahandusministeerium, et neil puudub võimalus jälgida riigi rahakasutust, ning seegi aitas kaasa ülekulu tekkimisele. Seda ei saa aktsepteerida, sest just rahandusministeerium on vedanud teenuste ja parema eelarvestamise projekte, kus infosüsteemidele on kulutatud üüratuid summasid. Arvestades, et riigieelarve kulusid ei suudeta jälgida, pole kindel, et laenuraha lisandudes olukord paraneb.

Ühiskond peab toimima edasi ka pärast kriisi, ning eriti praegu, kui on lausa oodata uut kriisi. Seega on jooksvad kulutused kriisi vahetu mõju leevendamiseks mingil määral ka mõistetavad. Siiski tuleb meeles pidada, et võim eeldab ka vastutust ja mõistlikke otsuseid. Eriti halb näide on siinkohal valitsuse vastasseis terviseameti juhtkonnaga, kui sotsiaalministri otsustamatus võimaldas erimeelsustel pikalt vinduda. Sellised erimeelsused ja vägikaikaveod suurendavad ühiskonna kulutusi.

Suuremat lisaväärtust saame luua ikkagi hariduse ja teaduse kaudu. Teaduse rahastamise suurendamine ei tohi jääda asfaldi, betooni ja jooksvate kulude varju.

Tuleb meenutada, et kriisist väljumise paketi puhul pani peaministri erakond rahajagamise juurde oma ministrite pildid. Sellise ebaeetilise kuvandi kasutamine ei sobi Peipsi läänekaldale. Loodetavasti ei ehi mõni erakond ennast nüüd laenuraha puhul võõraste sulgedega. Kuigi ministrid saavad rahakasutust suunata, pole see ühegi ministri ega ka erakonna raha, vaid kuulub Eesti ühiskonnale. Avalikkus peab raha mõistlikul kasutamisel silma peal hoidma.

Kindlasti peab laenuraha eesmärk olema kutsuda esile uus majanduskasv ja parandada Eesti positsiooni. Tehes ebaefektiivset tegevust suurema raha eest, on tulemuseks veelgi suurem ebaefektiivsus. Palju on räägitud investeeringutest teedesse ja elamufondi. Mõlemad eesmärgid on olulised, kuid teed pole e-riigis kindlasti ainus majandust elavdav vahend. Suuremat lisaväärtust saame luua ikkagi hariduse ja teaduse ning seda toetava taristu kaudu. Teaduse rahastamise suurendamine ei tohi jääda asfaldi, betooni ja jooksvate kulude varju.