Kaia Kiik unistab parematest planeetidest

Kaia Kiik: «Ma ei otsusta kunagi selle üle, mis maalidele tuleb. Mina annan kätte ainult algtingimused.» Foto: Hiie Saumaa

Sügaval Pariisi all – palju sügavamal kui metrootunnelid täis vilkalt ringi tuhisevaid ronge – on sadade kilomeetrite kaupa käike, kuhu ladustatud surnute luid. Tilluke osa neist urgasteedest on Catacombes de Paris’ nime all avatud külastajatele ning Kaia Kiik käib seal uitamas tihti, vahel koos oma lastegagi. «Surm on tõsine teema ja võib tekitada ängistust, aga kui lähed sinna, siis näed, et surma on võetud täiesti pragmaatiliselt ja isegi kunsti loodud kontide abil. Minul tekitab see hinges kuidagi kergema tunde,» tähendab ta.

Me kohtume ühel juuli alguse päeval, mil kevadisest koroonalainest rängalt räsida saanud valguselinn näib ebatavaliselt jahe ja tühi. Järjekorda katakombimuuseumi sissepääsu ees – jah, just sinna tahab Kaia Kiik mind esmalt viia – peaaegu polegi. Kunstnik jääb hiljaks, pargib tükk aega oma elektrijalgratast – sellega mööda linna sõitmine tekitavat eriliselt eufoorilise lendamise tunde – ning avastab siis, et surnute riiki sisenemiseks on uute reeglite järgi vaja maski.

Õnneks müüb neid lähedal olev ajalehekiosk. Alla, alla sügavustesse viib meid keerd­trepp ning juba hakkavadki hargnema madalad käigud, kus kollakas ja justkui rasvane valgus valvab Pariisi väikeste kalmistute sulgemise järel sajandeid tagasi ümbermaetute luid. Kohati on nendest tekitatud mustreid – kolbad ühes reas, sääreluud teises, pisemad kondid kusagil meetreid paksu kihi tagumises osas –, kuid enamasti ääristavad nad kitsast jalutusrada kahelt poolt laeni ulatuva monotoonse puuriidana.

Luukered ei tekita minus hirmu, küll aga hakkab ärevus kasvama siis, kui käigurägastikus selgub, et Kaia Kiik on külmetunud; «tuuletõmbus», nagu ta hooletult kinnitab. Aeg-ajalt köhatab kunstnik valjusti, rebides peagi prantslasliku sundimatusega näolt maski, mis rääkimist takistab.