Kuidas vähendada rohimisvaeva?

Õnneks on enamik meie aedade tüütuid umbrohte väga kasulikud ravimtaimed, teiste seas ka võilill. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Juuli võiks aias olla mõnus kuu – imetled lilli, korjad marju ja naudid suve. Paraku tikuvad idülli rikkuma karvane võõrkakar ja teised umbrohud.

Seda, kes on umbrohi, võib erinevalt tõlgendada. Mulle meeldib paljude maheaianduslike raamatute (sh „Umbrohuvaba aed”) autori Bob Flowerdew’ ütlemine: „Umbrohi on taim, kes kasvab vales kohas.” Kusagil mujal võib ta ju olla ilus ja kasulikki.

Permakultuuri viljelejad on loodust jälgides omaks võtnud põhimõtte, et aias ei peaks taimede vahelt paistma musta mullapinda. Sinnapoole tasub liikuda kõigil, kes on rohimisest väsinud. Kui näiteks köögivilju ridades kasvatada, on üheaastaseid umbrohtusid ridade vahelt lihtsam kõplaga ära tõmmata, piisab, kui seda teha kevadel ja suve algupoolel kord nädalas.

Pärast varast saaki ja enne korduskülve ning tühjadel pindadel tasuks rohkem kasvatada vahekultuure, mis ei lase umbrohtudel tärgata ja kosutavad sissekaevatud haljasmassina mulda. Kuidas selleks valget sinepit, keerispead jt kasutada, uurige lähemalt Christa Weinrichi raamatust „Sega­viljelus koduaias”.

Minu peenramaa on tänavu üpris värvikas, sest koos köögiviljadega kasvavad seal saialilled ja peiulilled ning kohe on puhkemas mai lõpus külvatud (tahtsin varem, aga alles siis sain seemet) keerispeade sinised õied.

Käiguteesid ja peenravahesid olen katnud adru ja meriheinaga, need sobivad ka maasika- ja roosipeenra multšiks, hoides niiskust ja pärssides umbrohu tärkamist. Seda kraami tuleb rannast hoolega vedada, umbes 10 cm kiht on paras.