Lipuheiskaja kaks napikat

Tallinna olümpiaregati pidulik lõpetamine Pirita olümpiapurjespordikeskuses. Foto: Jaan Rõõmus, Rahvusarhiiv.

Läks üle noatera. 6. juuli 1980. Tallinnas lõppes üldlaulupidu. Segakoor oli laulnud «Oodi Leninile» ja ühendkoorid kandnud ette Eugen Kapi pala «Lenini partei», Erni Hiire sõnadele. Kuid peo finaalis kõlasid Miina Härma «Ei saa mitte vaiki olla» ja Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm», samuti Ernesaksa «Hakkame, mehed, minema». Mehed hakkasid minema. Noored mehed. Nende seas samal kevadel Tallinna 1. keskkooli prantsuse keele eriklassi lõpetanud Tõnis Lukas. Praegune kultuuriminister

«Häda oli selles, et pidu oli lõppenud, aga laulukaare alt ei tahetud lahkuda, ja kui lahkuti, siis võeti suund otse Raekoja platsile,» meenutab Lukas. Mis seal saama pidanuks, ta ei tea.

Miilitsaahelik koertega oli vastas Kadrioru kohviku juures.

«Osa poisse võeti kinni. Mõned visati pärast Tipist välja. Ma sain tulema, kuigi üks miilits üritas mulle jalga ette panna,» räägib Lukas. Noorsoorahutusteni Tallinnas jäi veel kaks ja pool kuud.

Kui Lukas oleks sellesse ahelikku langenud, jäänuks ära tema selle suve suurim seiklus – olümpiamängud.

20. juulil kandis ta Pirital olümpiaregati avatseremoonial ühe osaleva riigi silti. Riigi nimi on mälust kustunud.

Tal oli seljas sinine pintsak, jalas valged viigipüksid – kombinatsioon kahest täpselt tema mõõdus ülikonnast, mille olid olümpiaregati tseremoonial osalevatele noormeestele valmis õmmelnud rätsepate usinad näpud.

Tallinnas osalesid 23 riigi purjetajad. Sealjuures ei olnud Hispaania, Taani, Holland, Iirimaa, Itaalia ja Šveits väljas mitte oma lipu, vaid olümpialipu all. Neli viimatimainitut keeldusid osalemast ka avatseremoonial, põhjenduseks Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt.