«Käime Kohtla-Järve katuseid mööda...»

Teet Korsten: Colors of Kohtla-Järve Foto: Teet Korsten

Veidi soliidsemas eas kodanikud mäletavad vast aegu, mil mujal Eestis elavaid võis hirmutada sõnadega: «Tead, ma olen Kohtla-Järvelt.» Alles äsja kuulsin uuelt kolleegilt Postimehes, et kuritegevusega on Ida-Virumaal tõsised lood. 

Tõsi on, et mullu ilmunud raamat «Kriminaalne Eesti» kõneleb suuresti vaid Ida-Virumaast. Aga tegu ongi omaaegse menuki «Kriminaalne Ida-Virumaa» veidi kohendatud uusversiooniga. Ja Svetlana Loginova raamat kõneleb siiski ammustest aegadest.* Siis võis Kohtla-Järvel tõesti olla ebaturvaline ringi liikuda, linnas valitses mitmes mõttes allilm. Aga 1990. aastad olid ebaturvalised ka mujal Eestis.

Praegu kõlab Kohtla-Järve iseloomustamiseks mu meelest palju paremini 2017. aastal saatesarja «O.M.A.D. Ida-Virumaa: tavalised lood» loonud ajakirjaniku Aleksandr Hobotovi arvamus, et Kaevurilinn on kui Twin Peaks. Kes on David Lynchi loominguga kursis, võib aimata, mida Hobotov mõtleb. Tõsi on, et omaaegse Kohtla-Järve eesti gümnaasiumi aknast paistab kaks kõrvu asetsevat aherainemäge, mis «hormoonikutest» poistele võivad naisterahva kikkis rindu meenutada.

Twin Peaks on uimane provintsilinnake, seal elavad kummalised inimesed ning toimuvad arusaamatud asjad. Aga samal ajal on pilt temast visuaalselt lummav. Seda pilti ja õhustikku on osanud Kohtla-Järvel kenasti ning poeetiliselt esile tuua kohalikku päritolu Ivar Murd oma debüütfilmis «Tuhamäed».