/nginx/o/2018/03/09/7672331t1h67f2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/07/22/13225840t1h7f89.jpg)
Tšillid muutuvad aina populaarsemaks ning tuliste kaunade kasvatajaid ja väärindajaid leiab üle Eesti. Üks neist on Põlvamaal tegutsev Peipsi Pipar.
Eesti kagunurgas Meeksi külas Peipsi järve ja Lämmijärve kohtumispaigas asuvas majapidamises kasvatavad Sten ja Anett Kallari neljas kasvuhoones tšillit, millest valmistavad särtsakate elamuste armastajatele kastmeid ja moose.
Töötu abiraha eest kasvuhooned
Anett ja Sten tutvusid Tallinnas, mõnda aega elati Tartus, aga siis sai linnas elamisest villand. Noor pere ostis majapidamise Meeksi külla 2018. aastal. Paika tunti hästi, sest Sten on sealtkandist pärit. Esialgu jätkas Sten Meeksilt Tartusse tööle käimist, ent ta tunnistab, et iga ots võttis kõhedaks. „Ülenurmeni on 55 kilomeetrit ja metsloomi on siinkandis palju,” selgitas ta.
Anett hakkas maal olles kodusena tegevust otsima. Ta surfas internetis, jõudis tšilliseemneteni ja tegi esimesed ostud. „Kõik ümberringi tänitasid, et millega sa tegeled,” meenutas Anett. Sten ei söönud sel ajal tšillit üldse. Ega Anettki polnud eriline asjatundja, sest esimese seemnevaliku tegi ta arvutiekraanil nähtud piltide ehk tšillikaunade välimuse järgi.
Töötu abiraha eest ostis ta kaks kasvuhoonet. Need olid odavad ja nõrgad kilekasvuhooned, mis ometigi asja ära ajasid. Paarsada istutatud taime kandis kenasti vilja, aga kui need valmisid, tekkis küsimus, mida saagiga peale hakata.
„Mõtlesin: kui üks taim annab kilogrammi saaki ja müün selle maha ühe euro eest, siis milleks olen sellega üldse tegelenud. Taimed vajasid kevadest saati hoolitsemist ja pühendumist ning tulu on nii väike,” kirjeldas Anett tookordseid tundeid. Valminud saagi hulgas oli Habanerot, jalapenot, Scotch Bonnetit – kõik maailmas tuntud ja hinnatud tšillisordid.
Lahendus tuli, kui üks klient tellis kilogrammi jagu tšillit moosi valmistamiseks. Anettil lõi lambike peas põlema. Tal oli käes 200 kilogrammi tšillit, millega ei osanud midagi peale hakata peale kuivatamise. Nüüd tekkis idee keeta moosi.
Igasugu veidrusi sai kokku keedetud
Kokaks õppinud Anett asus kodus puupliidil katsetama. Ta teab, et kui osa vilju korjata roheliselt, saab valmistada rohelist kastet, aga küpsed punased kaunad on mahlakamad.
Esimesed katsetused läksid nii ja naa. Aneti sõnul sai igasugu veidrusi kokku keedetud, mida käidi laatadel pakkumas. Kuidagi hakkas asi edenema. Tekkisid huvilised ja nendega koos kindlad tooted, mis jäid sortimenti: tšillimoos, mustasõstra-tšillimoos, tšillikaste, küüslaugu-tšillikaste, kirsi-tšillikaste ja jalapenod suhkrus.
„Tähtsad on puhtad maitsed,” selgitas Anett. Seetõttu ei leiagi toodetest võõramaist kraami, näiteks mangot või ananassi. Tema sõnul ei maksa toodetest üliteravaid elamusi otsida. Neid tehakse siiski eestimaalastele ja arvestatud on põhjamaise, pisut väiksema tšillitaluvusega.
/nginx/o/2020/07/22/13225841t1h153e.jpg)
Päris hästi müüvad Vorstiabi poed Nõmme turul ja Balti jaama turul, samuti Taluturu kauplused, Viljandi Toiduait ja Andre Farmi pood. Tooteid saab tellida ka kodulehelt, need saadetakse pakiautomaati.
Kuna toodete valmistamine käib operatiivselt, siis neid suures koguses varuks ei tehta. Tšillid ootavad sügavkülmas ja kui tuleb tellimus, saab neid välja võtta ja kastmeks keeta. Seega jõuab kliendini vaid värske kraam.
Nüüdseks on kasvuhoonetes kasvamas 400 taime ja pererahval ideid jagub. Lisaks sirguvad aiamaal kapsad, peedid, sibulad ja porgandid.
„Meil on palju ideid,” sõnas Sten kavalalt muiates. „Köögiviljadest võiksid valmida supipõhjad. Plaan on panna purki kukeseeni,” avaldas ta. Hoovis kasvavad alõtšad, nendestki peaks midagi valmistama. Tulevikus võiks Steni meelest olla kaks tootesarja: särtsakad tooted ja mahedamad. Eks siis näis, kumb paremini läheb.
Võib külla sõita
Looduslikult kaunis paigas elades soovitakse seda jagada ka külalistega ning aita on rajatud magamiskohad. Hoovis on hulganisti telkimiskohti ja sinna pääseb ka matkaautoga.
Majapidamise juures on järvest ulatuv kanal. „Tulge külla, hoov on suur ja saun on mõnus,” kutsus Sten.
Augusti lõpus osaletakse Peipsi Toidu Tänaval, mis lookleb 175 km Vasknarvast Saboldani ja kõik aktiivsed Peipsi-äärsed elanikud lükkavad püsti kodurestorani. Peipsi Pipra restoranis köetakse siis külastajate maitsemeeled tuliseks, kuid teisedki leiavad midagi suupärast.
Noor pere tunnistab, et maal elamisest pole nad tüdinenud. Kuigi sõitmist on palju ja laps käib 20 kilomeetri kaugusel Räpinas lasteaias, saadakse hakkama. „Siiamaani on vahva,” kinnitas Sten.