Ekstsentrilisuse kehastus. Klassiku sõiduproov: BMW 8. seeria

Pilt on illustratiivne Foto: sergeizjuganov.com

«Ilus, aga loll, » õhkas «Meemeistrite linnas» nutikaim mesilane liblikale järele vaadates, kes uue loengu alates kiirelt sääred tegi. Sarnane iseloomustus võiks kõlada BMW kaheksanda seeria kohta, ainult et teine omadussõna tuleks asendada sõnaga «keeruline» või «tujukas».

Kaheksa on BMW jaoks maagiline number, millega on poolkogemata tähistatud neid mudeleid, mis loodud tühjalt kohalt ja on tootja jaoks ennem mainekujunduslikud kui äriliselt edukad projektid. Sellele viitab kasvõi järeltulijate puudumine. Sellised autod olid nii esimene 8. seeria, kui ka Z8 ja i8 ning ainsana pudenevad antud loetelust välja tänased, ehk teise põlvkonna kaheksanda seeria autod. Viimased pole pooltki nii originaalsed ja ekstsentrilised kui esimene «trükk», sest praegu müügil oleva 8. seeria näol on tegu turunduslikel eesmärkidel ümber nimetatud kuuenda seeria neljanda põlvkonnaga.

Veerev skulptuur

1989. aastal esitletud 8. seeria (E31) arendusega tehti algust 1981. aastal, mistõttu on loomulik, et selle väikeste neerudega esiosa on selges suguluses nii Paul Bracqi loodud ideeautoga Turbo (1972) kui ka sellele järgnenud sportautoga M1 (1978). 8. seeria oli ühtlasi esimene arvutitega projekteeritud BMW, millega sooviti kohta kätte näidata Mercedes-Benzi ja Aston Martini ning Porsche luksuslikele GT-autodele. Seetõttu põhinesid uustulnukad 7. seeria komponentidel, mis tegi «kaheksase» jupp maad kallimaks ja keerulisemaks kui oli varasem 6. seeria, millega neid tihtilugu samastada püütakse.

Tehniliselt põhines auto juhi jalgealuseni 7. seerial ja BMW disaineritel õnnestus anda kupeele ajatu ilme, mis mõjub ligitõmbavalt isegi 21 aastat pärast tootmise lõppemist.