Kuidas me matkakaaslast päästsime ja kivide salakavaluse paljastasime
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
25. juuli 2020, 07:00
Kas Alpides kivilaviinil ronimine ja järsaku kohal kõõlumine on äge või õudne? Miks kivisid ei tasu usaldada? Loe ise, saad teada.
Kivilaviin oli tee ära viinud ja julgestustrossid puruks tõmmanud. Istusime kaminakuumas mägimajakeses ja kuulasime hollandlasest matkaselli seiklusi. «Nojah, sa pead seal ikka ronima,» teatas ta kukalt sügades, palavast toast hoolimata suusamüts ikka veel peas. Paduvihm läks akna taga üle lumetormiks. Matkavend rääkis valju häälega, justkui pajataks uhket sõjalugu. «Ronima pead – ikka käte ja jalgadega. See on kohutavalt järsk. Kogu aeg! Ja seal üleval on kohutav tuul. Brr... Ma ütleks, et see on tehtav, aga vaevalt ma seda uuesti teeksin.»
Mina kuulasin ja tundsin, kuidas ninaots koos entusiasmikraadidega tasapisi langeb. Aga matkakaaslasele kõrval mõjusid ritta sätitud ohud nagu visatud kindad. Hei-hoo, tema läks hasardist põlema ja tahtis seda kõike omal nahal kogeda veel rohkem kui enne!
Kaks noormeest Hollandist olid just teistpidi saabunud samalt teelõigult, kuhu meie homme plaanisime minna. Mägimajakese meeskonnalt kuulsime lisaks, et katkised trossid olla eile ära parandatud – nüüd on siis võimalik.
Matkatee Austria Alpides kulges ümber Venedigeri mägederühma ning läks üle mitmete liustike. Kindlasti pole see kerge matk, küll aga üks kaunimaid, kuhu seni sattunud olen. Austria Alpidel on kõrgust omajagu, lund oli juulis veel kõikjal rikkalikult. Sestap ongi parim aeg teekond ette võtta just praegu, meie olime suure hasardiga veidi liigagi varased.
Kui hull see olla saab?
Kuulanud ära kommentaarid otse rajalt, valdasid meid vastakad tunded.
«Äkki see ikka ei ole läbitav...»
«Aga äkki on?»
Seiklusjanu jäi loomulikult peale. Rajaraamat ütles ka, et ees ootab teekonna kõige raskem ja ohtlikum lõik. Aga kui hull see ikka saab olla? Viimatine päev oli kulgenud paksus paduvihmas, kõik võrratud vaated uduvatiga kaetud ja ainsaks vaatamisväärsuseks teele paarituma tulnud salamandrid. Ligased, tumedad ja graatsilised elukad – nägime kokku kolmekümmet! Samal ajal oli talla all pidevalt põrgulibe pori ja vett valati nagu ämbrist vihmarõivastele. Aga see on matkal täiesti normaalne. Mägedes lihtsalt saab kõiki aastaaegu koos ja talvest suvekuumusse võib tõusta-laskuda vaid mõne tunniga. Ja olgugi et õhtul paistis, et lumetorm ei lahku siit Bonn-Matreieri hüti ümbert iial, tervitas meid uuel hommikul imeline klaar päikesetõus.
Jalgade all oli aga jää – kõik, mis öösel alla sadas, oli kividele kunstipärasteks kristallideks külmunud. Teekond Badeneri poole algas sellegipoolest reipal sammul. Midagi kraesse ei saja, seegi juba põhjus rõõmustada. Kivikülvid vaheldumisi lumeväljadega, millel kirendas värske jääkoorik, viltused päikesekiired kogu seda sinimustvalget silmailu kuldamas. Aga need väljad olid libedad. Kui sageli saab üle järsu kalde all lumevälja kõndida ka lihtsalt saabastega samme lumme pekstes, siis sel korral oli see jää tugevam. Lihtsalt samm ei pidanud.
Pöörase hooga kuristiku poole