Olümpia-Vigrist sai martsipan ja küpsised

Kalevi muuseumitoas on 1980. aasta olümpiamaskotid Vigri ja Miša tänaseni alles. Foto: Sander Ilvest

Moskva olümpiamängude purjeregatt 40 aastat tagasi tõi Tallinnale teletorni, laia Pirita tee, purjespordikeskuse, aga samuti «Vigri» ja «Olümpia» küpsised, minimõõdus või- ja koorepakikesed, välismaised sigaretid ja oranžid toiduputkad. Mida ennenägematut olümpiasuvi eestlaste toidukaardile veel tõi?

Tilluke kolmnurkne koorepakike, sinise-hõbedakarva paberis võikuubik ja metallpurgis mangomahl. Need on ühed vähestest söögiga seotud seikadest ja mälupiltidest üldse, mis mul Tallinna olümpiaregatist meeles. Välismaiseid ja nõukogude teismelisele harukordselt värvikirjuid pakendeid sai veel aastaid pärast suursündmust karbikestes tallel hoitud ja imetletud nagu mõnd ilmaimet.

Olime tulnud kogu perega maalt üheks päevaks pealinna olümpiat vaatama. Purjespordikeskusest üle Pirita jõe tribüüni kõrvale üles seatud oranžikat karva kioskite ümber uudistasid inimesed üsna vaoshoitult, kuid järjekorrad olid pikad. Muide, samad kioskid andsid Tallinna linnapildis tooni veel üheksakümnendatelgi.

Küllap saime kioskiletist pärast tüütuvõitu sabatamist ka kuuma viinerit ketšupisortsuga, mis samuti võis olla ihaldusväärselt värvilises rüüs. Kindlasti maitses see eriliselt, sest viinergi oli maalapsele haruldus – väikelinna kahes toidupoes ei müüdud neid kunagi. Arvatavasti jõime pärast peale Nõukogude Eesti kasinates oludes samamoodi enneolematut moeröögatust, filtrikohvi.

Mare Kabrits, kes olümpiaregati aastal töötas Tallinna toitlustuskoondise pearaamatupidajana, annab kinnituse, et grillviiner ketšupi ja salatiga võis kioskimenüüs olla küll. Nende arvepidamise paberitest käisid läbi nii välitoitlustuskioskid, viinerigrillid ja kohvimasinad, mis jagati olümpiaga seotud ühiskondliku toitlustamise asutustele.