Lauri Saatpalu: Eks nüüd on eluks ajaks teada, et kaks laksu on käinud, kolmandale järgneb disklahv

Saatpalul ja Ansambel Dagöl tuli hiljaaegu välja uus album. «Küte» on muusikaliselt rammus, sõnadelt lopsakas, laadilt pisut teatraalnegi. Mõnus! Uus plaat on ajend ja põhjus, miks me Saatpaluga kohtume. Ent – ja see vast oli ette teada – jutt kulgeb muusikast kaugemalegi. Viivuks ka nendele aladele, millest ta ehk nii hea meelega ei räägiks…

Ju see on maitseasi ja ilmavaate küsimus, küllap ka sünniaasta teema, aga mind kõnetab ​Dagö ikka ja endiselt. Mitte tingimata kõik, aga miski alati. Olen nende plaatidelt leidnud mõne laulu, mille puhul tajun äratundmist. Lauri Saatpalu, kelle sulest on üldjuhul Dagö laulude sõnad, räägib tihti asjadest, millest mõtlen isegi. Loob mälupilte, mida jään oma mõtteis pikemalt põrnitsema. Ei salga, olen ta tekstidest leidnud fraase või kujundeid, mis just sel hetkel sobivad mu elulõiku või hingeseisundit kirjeldavaks vahepealkirjaks.

Jah, Dagö uus plaat on ajend ja põhjus, miks me Saatpaluga kohtume. Ent, nagu öeldud, me jutt kulgeb muusikast kaugemalegi. Arutame asju, millest ta muidu hea meelega ei räägiks… Aga kõigepealt reisimisest. Nagu paljud, kelle reisikirg saab tänavusel koroonaviirusest moonutatud suvel rahuldatud Balti riikide piires seiklemisega, tegi ka Saatpalu äsja tiiru Leedus-Lätis. Jõudis otsapidi tüünele Neringa poolsaarele. Neringa on muidugi tore. Aga märkimisväärse vaimustusega räägib ta Kuldiga linnakesest Lätis: «No kuule, see on üks kõige ilusam linn Lätis!» kinnitab ta. «Üks tuttav lätlane, kellega mullu kohtusin, soovitas minna. Ja on tõesti muinasjutuline linn. Nii äge, nii ilus, ajalooline, kompaktne ja nii nunnu. Mõnusad baarid ja toredad restoranid. On selline – kui nüüd Eestist paralleeli otsida – Viljandi upgrade. Sa vist tead, et Kuldigas on ka Euroopa pikim juga, ligemale 250 meetrit.»

Läti ja Kuldigaga on selge – soovitad! Aga sa käisid ju ka Leedus.

Leedus on teistmoodi äge. Olen sageli käinud just Klaipeda kandis, ka see on kuidagi hästi tore linn.

Ja kohe kõrval on Palanga-nimeline kuurort.

Ei, kurat, Palangat ma ei salli. Pole üldse minu linn, ütleme siis nii. Mu jaoks on ta ikka vana nõukogude kuurort, kus kogu pull sama hooga jätkub. Bändikaaslane Peeter Rebane käis minuga umbes samal ajal Leedus ja kinnitas, et ikka võib Palangas näha neid mossis näoga kõikvõimaliku värvilise Hiina stuff’i müüjaid… No ei taha keegi osta seda odavat sõnnikut.

Tänavu pole vast ka nii palju rahvast?

Rahvast siiski on, aga nad kulutavad oma raha pigem söögi või joogi peale. Ei taha sealt putkadest seda jama osta.

Seega, sina tüürisid Klaipedast Nida poole?

No just. Läksin Neringale, mille pealinnaks on Nida. Polnud varem kunagi Neringal ööbinud. Nüüd olin kohapeal, nagu paljud saksa pensionärid.

Äkki peab siin rääkima vanusest. Et pärast 50-aastaseks saamist hakkad otsima pigem rahulikumaid paiku, mitte kuurordimelu ja tantsusaale?

Pigem olen lapsest saati mõistnud, et ilus on ikkagi ilusam kui kole. Ei ole kunagi väga urgastesse ihanud, ehkki käidud on elu jooksul igal pool. Võib muidugi irooniliselt märkida, et Neringa on pigem saksa pensionäride pesa, aga seal olles käisin iga päev oma 15 kilomeetrit. Sööd, jood ja jalutad. Mõnus!

Tead mis, mõnigi tuttav ja kolleeg on viimasel ajal Lätist-Leedust tulles tunnistanud, et Eestisse saabudes hakkab ninna aina enam provintsitolmu. Tundsid sama?

Nõustun. Seda tolmu on siin tõesti tunda.