Juhtkiri: Isamaa 3.0 on otsustanud mängida panga peale

Parempoolsete liikumine võib kujutada probleemi Isamaa praegusele pealiinile. Pildil Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder kaasvõitlejatega. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

• Parempoolsed püüavad Isamaad välja tuua EKRE varjust
• Võtmeküsimuseks saab suhtumine kooseluseadusse
• Halvimal juhul kaotab Isamaa konservatiivsed valijad

Isamaa on olnud juba mõnda aega hädas oma reitinguga ja Martin Helme lubatud pehmem EKRE on muutunud nende jaoks eksistentsiaalseks ohuks. Eile avalikkuse ette astunud erakonnasisene liikumine Parempoolsed on julge, kuid riskantne algatus, et raskest olukorrast välja tulla.

Liikumise keskne põhimõte on seista äärmusluse vastu Eesti poliitikas. Koroonakriisi ajal on selgelt ilmnenud EKRE suundumus suurendada riigi võimu üksikisikute üle ja taganemissoov õigusriigist. Manifest tõmbab siin selge piiri – Ungari ja Poola tee ei ole Parempoolsetele vastuvõetav.

Õigusriigi ja põhivabaduse küsimuses on Parempoolsetel kindlasti toetajaid vabaerakondlaste leeris, nii juhtfiguuride hulgas kui ka valijaskonnas. Kui Vabaerakonna tugevate tegijate ja valijabaasi ülevõtmine õnnestub, võivad Parempoolsed lükata kõrvale erakonna praeguse juhtkonna ja määrata järgmistel valimistel erakonna pea­joone.

Isamaa valijate konservatiivne tiib on sellega tõenäoliselt päri, kuid neile on keskne küsimus suhtumine samasooliste paaride õigustesse. Parempoolsete manifestis ei ole samasooliste abielu asjus selget seisukohta võetud, kuid kaudseid vihjeid on küll: «Eesti peab hea seisma selle eest, et üksikisiku vabadused on igal ajal tagatud ja kaitstud.» See on seisukoht, millega Parempoolsed asuvad president Kaljulaidi poolele ja selgelt vastu EKRE-le.

Samuti mainib manifest, et Parempoolsed ei poolda põhiseaduse avamist – see tähendab kaudselt vastandumist mõttele seadustada abielu mehe ja naise liiduna, samuti küsimust rahvahääletuse rollist.

Parempoolsete tulek võib olla lõpu algus, kui samasooliste küsimuses asutakse Reformierakonna poolele ja Vabaerakonna valijaid üle võtta ei suudeta.

Kindlasti on konservatiivsete valijate hulgas arvestav hulk neid, kes põhimõtteliselt on samasooliste abielu vastu, kuid nad ei pruugi olla kompromissitud selle suhtes, kas see peab olema sätestatud põhiseaduses. Seega kujuneb määravaks Parempoolsete suhtumine samasooliste paaride õigustesse laiemalt.

Siiani on see olnud ka ainus põhimõtteline erinevus Isamaa ja Reformierakonna vahel, kõik muu on läbi räägitav: kust täpselt läheb targa rände piir või kui madalad peavad olema maksud. Need on praktilised küsimused, mitte põhimõttelised.

Kui Parempoolsed annavad järele selles küsimuses, siis muutuvad nad praktiliselt eristamatuks Reformierakonnast ja kaotavad EKRE-le need konservatiivsed valijad, kes pole ­EK­RE poolt seni hääletanud nende radikaalse retoorika tõttu.

Kuidas kujuneb erakonna edasine areng, on raske ennustada. Parempoolsete tulek võib olla Isamaa lõpu algus, kui samasooliste õiguste küsimuses asutakse Reformierakonna poolele ja Vabaerakonna valijabaasi üle võtta ei suudeta. Isegi kui erakonna pooldumist õnnestub vältida, võib olla raske järgmistel valimistel tõusta üle valimiskünnise, sest konservatiivne valija valib siis EKRE.

Kui aga Parempoolsetel õnnestub kehtestada end uue ja värske kesk-­parempoolse jõuna ning võita enda poolele suurem osa Isamaa valijaid ja neid, kelle jaoks sobivat riigikokku pääsemise lootusega erakonda pole, siis võivad nad EKRE ähvardavast varjust ka võitjana välja tulla.