Laev on küll teel Turusse, kuid 22-aastase staažiga kapten õpib, õpib igal vabal hetkel, et teha ära eksam, mis annab õiguse ka Helsingi sadamasse lootsita sisse sõita. Selleks peab faarvaatrite sügavusi ja meremärkide asukohti teadma mälu järgi ja une pealt.
Eksamid on igas sadamas erinevad. Helsingi omast veelgi keerukamasse Turu sadamasse lootsivabalt sisenemisel kehtis näiteks vanasti nõue, et kapten oleks seda sadamat külastanud 300 korda. «Tänapäeval on see vähenenud 30 korra peale,» tähendab Lemendik, kes Stockholmi lootsita sissesõitmise õiguse saamiseks pidi õppima «rootsi keele ära riigiametnikule ettenähtud B-kategooria tasemel». Põhjuseid, miks lootsi võtmist vältida tahetakse, on mitu, kuid suuresti on need seotud sooviga vältida täiendavat kütuse- ja ajakulu siis, kui sadamatundja paat end reisilaeva külje alla sätib. Merel olles aitab laeva asukohta paarimeetrise täpsusega määrata GPS, kuid vana hea meretraditsioon olla valmis vajadusel laeva kõigis olukordades käsitsi ja vaid kaardi ning kompassi abil juhtima pole kuhugi kadunud. Reaalset praktilist kogemust ja laevatunnetust läheb vaja eriti siis, kui tornmajakõrgune laev sadamasse sildub või sealt lahkub. «Kui näiteks Tallinna sadamas on selline NW tuul 25 meetrit sekundis, et kai peal puhub mütsi peast ära, siis peame kasutama laeva jõuseadmeid nii, et laev ohutult kai äärde tuua,» toob Lemendik näite. «Mitte ükski jaht ei tule sadamasse täispurjedes, aga meil on ju kolm neljandikku korpusest alati vee peal tuultele avatud.»
