/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2020/07/24/13230045t1hd961.jpg)
Soome edelanurgas asuva Turu atmosfäär mõjub kohati päris lõunaeuroopalikult. Ning tänu koroonale on kohale saada lihtsam kui varem.
Mul ei olnud peaaegu üldse raha, kui 1997. aasta mais Turusse jõudsin. Seetõttu olin Helsingi-äärsetel kiirteedel ja bensujaamades püüdnud hääletada, ent keegi ei söandanud väga peale võtta kõhetut Kommunaari kingades eestlast, kel käekõrval suur kohver. Kuidagi ma siiski Turusse sain, et kohe järgmisel päeval sõita edasi autotekialuses ühiskajutis Stockholmi, kust pidi algama lend New Yorki. Kevadiselt värelevas õhus jäi üliõpilaslinn Turu meelde paljulubava maailma väravana; paigana, kuhu nii raske on saada. Poleks kunagi osanud mõelda, et tuleb kevad – ei, nüüd juba suvi –, mil võid istuda õhtul Tallinnas laeva ja hommikul ärgates Turu saarestiku mändidega kaetud kaljusaarte vahel kohvi juua.
Turu sadamasse sisenemine on omaette kunst. Baltic Queeni tol teekonnal juhtiva kapteni Roland Lemendiku sõnul on Turusse viivas faarvaatris keerukas ala, kus vaba vett laevaparda kõrvale jääb vaid 15 meetrit ning selleks, et Turu sadamasse lootsivabalt siseneda, kannab laev pardal koguni kahte kipperit. Mõõdukas tempos mööda laevakoridore patseeriv klientuur ei näi aga ülearu mõtlevat meresõidu esitatavatele väljakutsele; meri – tol õhtul tasane ja sile otsekui tohutu elavhõbedavann – on neile vaid kohaks, kuhu heita unelev pilk või sigaret. Harjumuste suur jõud ilmneb ka tax-free avanedes: poeuste taha lendavad muidu nii stoilised reisijad varakult kokku otsekui tuvid leivapuru peale.
/nginx/o/2020/07/24/13230052t1ha748.jpg)
Öö, kuhu hällitab trubaduur Antti Lipponen, möödub aga vaikselt ning kruiisidele sageli omaseid kirglikke karjeid koridoridest ei kosta. Tuleb tunnistada, et väga pole näha ka noori – keskmine klient tundub Turu liinil olevat kuldses keskeas –, kuid siiski kuulen laevameedik Pille Gussilt, et eelmisel teekonnal Turust Tallinna tuli pista kartsa üks ülemäärasest alkoholist ning «võib-olla veel millestki» lõviks muutunud reisija. Kuulen sedagi, et juba on ka laevadel kohatud uudset narkootikumi, mis paneb seda tarbinu ümbritsejaid purema («Ja kohe täitsa tüki võib välja hammustada,» täpsustab Guss). Siiski mõjub külaskäik laevahaiglasse ennekõike rahustavalt: näiteks tänu omandatud teadmisele, et tõsisemate hädade puhul viiakse haigestunu helikopteri abil laevapalatist maismaale kasvõi südaööl. Eesti kiirabibrigaade loetakse laeval kõige paremaks, sest meilt saadetud kopteril olla alati peal täisvarustuses reanimatsioonibrigaad, sellal kui Rootsi vetes lendavat – tõsi, väga ruttu, sutsti! – kohale vaid kaks üsna tühjade kätega parameedikut. Kuid Rootsi sealse koroonaolukorra tõttu praegu huvireise ei tehta ning pärast üürikest öist sildumist Ahvenamaal keerab Baltic Queen vööri taas ida poole.
Turus on, mida imetleda
Soomes on Turul vastuoluline kuulsus. Ühelt poolt kunagise Soome suurvürstiriigi pealinn, mida – ja paljude tallinlaste süda jätab nüüd löögi vahele – mainiti paavsti bullas nime Aboa all 1229. aastal. Ala Turu ümber kannab siiani nime Varsinais-Suomi, mida võiks tõlkida Päris-Soomeks, kuigi tegelikult meenutab Turu linnapilt ja arhitektuur paljuski pigem Stockholmi kui Helsingi oma; sarnasus, mille tõttu filmiti Turus palju «rootsi» stseene ka kodumaise filmi «Sangarid» jaoks. Teisalt on kombeks Soome hispaanlasteks (või pariislasteks) kutsutud turulasi nende hedonistliku ellusuhtumise tõttu ülejäänud Soomes veidi ka tögada. Loen anekdooti, milles arstijärjekorras ootavale helsinglasele, tamperelasele ja turulasele ilmutab end hea haldjas. Kaks esimest lasevad end targu vabastada oma tõbedest, ratastoolis turulane palub haldjalt aga toolile uusi kumme.
/nginx/o/2020/07/24/13230050t1h7c0c.jpg)
Sellised lood sünnivad alati vähemasti veidi ka kadedusest. Ja Turus on, mida imetleda – olgu siis peagi pärast laevalt maha astumist paistma hakkavat julget linnasümbolit (mis meenutab sea ja roosa vannipardi ristandit), juba 1308. aasta ürikuis mainitud võimsat lossi (Linnankatu 80) või hoopis kindlust ümbritsevaid imeliselt suuri vahtraid, mis võivad olla kunagi Soome esimese allee moodustanud puude järeltulijad. Kes jalutab mõned kilomeetrid mööda Aurajõge edasi – muide, tee peale jääb äsja Soome parimaks hosteliks valitud laevhotell SS Bore (Linnankatu 72), kus, nagu teab kurta fotograaf, olevat küll «kole väiksed kajutid» –, leiab eest Tuomaanpuisto, kus kasvab ka hiiglaslik 6,7-meetrise ümbermõõduga «tsaaripappel», mis istutatud millalgi 19. sajandil.
Äng Lenini silmades
Ja kes Turus juba puid pilguga kallistab, võib soovida astuda sisse ka bioloogiamuuseumisse (Neitsytpolku 1), kus loomad ja linnud imetlevad läikivate nööpsilmadega enda ümber maalitud igavesi metsamassiive ja rabamaastikke. Veelgi suurem elamus on Turu kunstimuuseum (Aurakatu 26), mis kõrgub üle linna otsekui palee, ehkki ehitati 1904. aastal spetsiaalselt kunsti tutvustamiseks. Vastavatud muuseumi varjus redutas 1907. aastal aga isevalitseja kukutamist sepitsev Lenin, kelle skulptuur saabus Turusse kingituseks sõpruslinnalt Leningradilt ja asub aadressil Aurankatu 15 siiamaani. Kuju mõjub üsna üksikuna ning teatud nurga alt vaadates näib vana revolutsionääri silmakoobastes peituvat äng. Umbes nagu hirvel auto esituledes.
/nginx/o/2020/07/24/13230049t1hbf55.jpg)
Lenini järel on hea suunduda Lidlisse (näiteks Eerikinkatu 4) ja veenduda, et kapitalism on Soomes jätkuvalt hea tervise juures. Kümne euroga saab Lidlist 16 patareid, kaks Ritteri šokolaadi, kaks Karjala pirukat, kaks liitrit värskeltpressitud apelsinimahla ja kümme muna vabakäigukanadelt. Head diilid on Turus ülepea paremad kui Tallinnas, näiteks restoran Kellari (Linnankatu 16) lõunapakkumine sisaldab 10,70 eest salatit, kukeseenesuppi, täidetud paprikaid, lõhet tillikartulite ja valge veini kastmega ning kohvi ja küpsiseid. Kui veel üks lause pühendada söömisele, siis kuuekümneaastase masinakirjutaja sarmiga hotellis Centro (Yliopistonkatu 12) pakuti hommikusöögilauas kõige muu kõrval imelist krevetisalatit, otsekui äsja soo pealt korjatud jõhvikaid ning kõige mahlasemat mangot, mida siinpool Indiat maitsnud olen.
/nginx/o/2020/07/24/13230051t1h2f06.jpg)
Kõigi võimaluste kõrval tundus Turu õhus olevat ka Eesti omadest erinevaid ohtusid ja mõistatusi. Kihutab näiteks südaöisel tunnil üle mäe kohale vägagi vana Lada moodi auto ja peatub pidurite kiljatades tühjal tänaval, et välja saaks pugeda veider kolmik: heinakuhjasuuruse värvilise kleidiga kahemeetrine maadam, tema tilluke mustapäine sohver ning lõpuks veel üks mehike, kes liipab ühte jalga. See delegatsioon marsib joonelt ööklubisse, mille akende taga elu kui mitte keeb, siis vähemasti veidike aurab, ent ei leia rahu; minuti pärast on kolmik needusi räusates tänaval tagasi, virutab millelegi jalaga ja siis kihutab Lada taas pimedusse nii, nagu poleks teda kunagi olnud. Kust nad tulid ja kuhu läksid? Justkui stseen mõnest Bulgakovi raamatust, mõtleb reisija laisalt, kui päev hiljem kiirrongiga Helsingi poole kihutab. Muide, varakult ostes on VR pilet sel liinil odavam kui Elroni oma Tallinna ja Tartu vahel, ja see, et kunagi Turusse hääletada tuli, meenuski alles nüüd, kirjutades siinseid ridu.