:format(webp)/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
/nginx/o/2020/07/24/13231232t1h31fb.jpg)
- Koroonaviiruse esimene laine tabas Iisraelis eriti oltraortodoksseid juute.
- See süvendas veelgi pingeid nende suhetes riigi ilmalike võimudega.
- Haredi juutide igapäev on kantud vagast, toorale pühendatud elust.
- Ortodokside ridadest lahkumine tähendab pere ja sõprade kaotust.
Haredi naine teeb Heebrea ülikooli tüdrukutele parasjagu Jeruusalemma vanimas ülireligioosses linnaosas Mea Šearimis tuuri, kui teda peatab lapsevankriga tänaval jalutav sugulane. Giid vahetab noore emaga mõne sõna ning tutvustab siis: «See oli minu nõbu. Mul on neid umbes sada.»
Lasterohkus on ultraortodokssetes perekondades auasi. Mehed pühendavad oma elu juudi seaduse ja toora tudeerimisele. Naistel on lubatud tööl käia ning nende hõivatus ei jää palju alla ilmalikele naistele, kuid töötunde teevad nad vähem.
Suurimad kogukonnad elavad Iisraelis oma linnaosades ning Ameerika Ühendriikides New Yorgis, kus tihtipeale heebrea või inglise keele asemel räägitakse jidišit, Kesk-Euroopas tuhande aasta eest kujunenud juutide germaani keelt. Sekulaarse ühiskonnaga suhtlevad nad nii vähe kui võimalik.
Ultraortodokssed ehk haredi juudid on juudi ortodoksidest kõige eristuvamad. Nad paistavad silma oma mustade kuubede-kaabude ja seelikute-parukatega. Poola-Leedu aladel välja kujunenud riietumistavast, mis paneb rõhku villasele kangale ja kaetud kehale, ei ole neid pannud loobuma ka Iisraeli suvine päike. Abielunaise juuksed ei tohi teiste meeste silma rõõmustada, mistõttu kannavad nad rätikuid või salle. Osa naisi ajab end kiilaks ja kannab parukat. Mehed kannavad kipat ehk pigimütsi ning selle peal kaabut, mis on Haredi mehe uhkuseallikaks.
/nginx/o/2020/07/24/13231234t1ha0f0.jpg)
Reageerisid modernse riigi tõusule
Kuigi ortodokssed juudid näevad end ajaloolise juutluse pärandi alalhoidjatena, kujunes fundamentalistlik mõttevool välja 18.–19. sajandi Kesk- ja Ida-Euroopas vastuseks modernismile ja tsentraliseeritud rahvusriigi arengule.
Varem olid juudi kogukonnad Euroopas paljuski autonoomsed üksused, mille liikmetel olid kristlastest erinevad kohustused ja õigused. Üha tugevnev riigivõim ei pidanud heaks, kui osa elanikke seadis usujuhte ülemaks tsiviilvõimust.
Juudi traditsionalistid seisid vastu modernismi ilmalikkusele ning hakkasid toora vaimus andma üha rangemaid käske, mis lisaks usuelule reguleerisid kõiki eluvaldkondi. 20. sajandi jooksul tõstsid haredi juudid rabide arvamuse esmatähtsaks ka majanduslikes, sotsiaalsetes ja poliitilistes küsimustes.
Haredi ideaal vagast, toorale pühendatud elust, mis pole seotud maiste muredega, paneb ülejäänud ühiskonna küsima, miks nemad peavad selle kinni maksma.
Seetõttu on neil alati olnud mõnevõrra pingelised või vastuolulised suhted Iisraeli riigivõimuga, mis oma algusaegadel 1950. aastatel oli sotsialistlik ja tugevalt ilmalik. Mõned ultraortodokssed sektid ei tunnusta Iisraeli riiklust senimaani, sest näevad selles sekkumist jumala tahtesse.
Toonaste riigijuhtide jaoks oli juudi ultraortodoksia väljasurev nähtus. 1947. aastal läks hilisem president ja riigi rajaja David Ben-Gurion ultraortodokssete rabidega kompromissile, et Araabia riigid ei saaks öelda, et juudid ise pole Iisraeli riigi väljakuulutamisega nõus. Ta andis haredi juutidele õiguse korraldada oma kogukonnaelu toora seaduste järgi ning lubas, et Iisraeli riik peab pühaks sabatit ja riigiasutustes pakutakse koššertoitu. Perekonnaseadusi kohaldavad rabide kohtud – Iisraelis ei ole tsiviilabielu.
Piiratud televisioon ja internet
Kooliõpetuses on juudi ususektidel autonoomia. Paika on seatud küll miinimumnõuded näiteks heebrea keele ja juudi ajaloo tundmisel, kuid paljud haredi juudid ei õpi inglise keelt ning õpivad vaid algtasandil reaalteadusi. See tähendab, et ühelt poolt piiravad haredi juutide osalemist Iisraeli ühiskonnas ja laiemas maailmas kogukonna tavad, teisalt jääb neil vajaka teadmisi ja oskusi. Pooled ultraortodokssetest peredest elavad allpool vaesuspiiri.
Rabid on hukka mõistnud televisiooni ja ilmalikud ajalehed. Mobiiltelefonide ja arvutite kasutamine on lubatud, kui need vastavad koššerreeglitele: külastada võib ainult käputäit rabide heakskiidu saanud veebilehti.
Kui haredi juut julgeb telefoniga helistada sabati ajal ehk juudi kalendri pühal päeval, reede päikeseloojangust laupäeva õhtuni, peab ta hiljem põhjendama, et kõne oli vajalik hädaolukorras abi kutsumiseks. Juudi seadust võib rikkuda üksnes inimelu päästmiseks.
Vasakpoolsed ilmalikud riigijuhid eksisid ning aastakümnete jooksul on haredi kogukonnad nii Iisraelis kui ka Ameerika Ühendriikides kiiresti kasvanud. Esiteks saavad haredid rohkem lapsi kui ilmalikud pered, samuti puudub neil sisuliselt tava kogukonnast välja abielluda. Sellele lisaks on paljud sekulaarsetes peres kasvanud noored pöördunud ultraortodoksia poole, näiteks praeguse peaministri Benyamin Netanyahu vanim tütar.
Pinged teiste iisraellastega küpsevad
Rohkem kui pooled haredi juudid on alla 16-aastased, samal ajal kui ülejäänud riigi elanikkond vananeb. Nüüdseks on ultraortodoksseid juute Iisraeli elanikest umbes 12 protsenti, sajandi keskpaigaks ennustatakse nende arvu kahekordistumist ning 50 protsenti võiksid nad saavutada enne sajandi lõppu.
Haredi ideaal vagast, toorale pühendatud elust, mis pole seotud maiste muredega, paneb ülejäänud ühiskonna küsima, miks nemad peavad selle kinni maksma. Eriti palju tekitab vastuolusid vabastus sõjaväeteenistusest. See anti kunagi ametlikult vaid mõnesajale religioosse kooli ehk yeshiva õpilastele, ent praeguseks on laienenud pea kõigile haredi meestele ja naistele. Teised juudid on kohustatud olema sõjaväes kaks-kolm aastat, osalema reservõppustel ning olema valmis sõjategevuseks, mis ei ole Iisraelis ainult teoreetiline võimalus.
Sõjaväeteenistuse taga on iisraellaste ootus, et haredid täidaksid oma kohustusi riigi ees, hakkaksid rohkem makse maksma ja vähem toetusi küsima, sest muidu ei kanna ühiskond nende nõudmisi enam välja.
Koroonaviirus – mille esimene laine tabas Iisraelis ülekaalukalt just ultraortodoksseid kogukondi ning millega seotud piirangud nende aladel viisid hiljuti kokkupõrgeteni korrakaitsjatega –, majanduskriis ja jutud Läänekalda annekteerimisest panevad ajateenistuse küsimuse ainult korraks kõrvale. Vastuolu ilmalike ja religioossete väärtuste vahel on Iisraeli poliitikasse sisse kirjutatud.
Reeglitest üleastujad riskivad pere kaotamisega
Haredi juutide seas võib olla kümneid tuhandeid inimesi, kes sisimas pole nõus vagaduse nõuetega. Neid nimetatakse anusim’ideks ehk sunnituteks. Ajalooliselt tähistas see juute, kes inkvisitsiooni ajal pidid end kristlasteks nimetama.
Vähesed julgevad siiski avalikult kogukonna vastu astuda, sest selle hinnaks võib olla perekonnast ja sõprade ringist välja heitmine. Nii on usu kaotanud hakanud salaja kogunema, et vastastikku üksteisele toetust pakkuda. Esimesed kokkupuuted tekkisid sotsiaalmeedias, aja jooksul liiguti baaridesse, kus pole ohtu jääda teiste ultraortodokside silma alla. Osalejad peavad siiski otsima ettekäändeid, miks nad õhtul välja lähevad, ning lootma, et kellelgi ei teki kahtlusi.
«Mitte keegi ei tea. Minu naine, minu vanemad ei tea, mitte keegi,» kirjeldas AFP-le üks anusim, kes soovis anonüümseks jääda. «Kui mind avastatakse, kaotan ma kõik... oma lapsed, oma töö.»
Selline oli kunagise rabi Avi Tfilinksi saatus, kes elas 12 aastat kaksikelu, kuni jäi sabati ajal vahele mobiiltelefoni kasutamisega. Tfilinksi vennad kahtlustasid, et ta on rikkunud teisigi reegleid. Tema isa kutsus perekonna kokku, pidas matusetseremoonia ning kuulutas Tfilinksi surnuks. Oma lapsi nägi mees esimest korda uuesti alles kolm aastat hiljem Jeruusalemma turul, kuid lähisuhted pagendatuga on paljudes perekondades võimatud.
Teised proovivad kogukonna sees piire laiendada. Haredi feminism sündis, kui rühm naisi kutsus üles valijaid mitte andma oma häält parteidele, kus naised on alaesindatud. Feministlik huvigrupp on tõstatanud teemasid, millest varem ei räägitud, nagu naiste füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine. Lisaks nõuavad nad, et haredi parlamendisaadikud toetaksid üksikemasid.
«Minu jaoks on kõige olulisem naistele toora õpetamine. Neil ei ole mingit ligipääsu beit midrash’i (õppesaal sünagoogis),» rõhutas feministist aktivist Malki Rotner intervjuus Haaretzile. Ta ütles, et kuni Haredi naisi ei peeta juudi ususeaduse halakha tudeerimise vääriliseks, ei hakka hierarhia muutuma.
Halakha järgi ei saa näiteks juudi naine anda usukohtus tunnistust, mis seab ta nõrgemasse positsiooni. Rotner ja teised haredi feministid ei kavatse siiski ususeaduse endaga võitlusesse minna, sest see juhib nende elu.
Arvestamata ei saa jätta sedagi, et suur osa haredi juutidest on tegelikult oma eluviisiga rahul. Kogukonnale pühendumine on nende õnne aluseks, näitavad uuringud.