Haredi juudid televiisorit ei vaata

Ultraortodokssed lapsed hakkavad varakult pühakirja õppima. Koolid ja sünagoogiruumid on sooliselt eraldatud. Foto: MENAHEM KAHANA/AFP/Scanpix

Haredi naine teeb Heebrea ülikooli tüdrukutele parasjagu Jeruusalemma vanimas ülireligioosses linnaosas Mea Šearimis tuuri, kui teda peatab lapsevankriga tänaval jalutav sugulane. Giid vahetab noore emaga mõne sõna ning tutvustab siis: «See oli minu nõbu. Mul on neid umbes sada.»

Lasterohkus on ultraortodokssetes perekondades auasi. Mehed pühendavad oma elu juudi seaduse ja toora tudeerimisele. Naistel on lubatud tööl käia ning nende hõivatus ei jää palju alla ilmalikele naistele, kuid töötunde teevad nad vähem.

Suurimad kogukonnad elavad Iisraelis oma linnaosades ning Ameerika Ühendriikides New Yorgis, kus tihtipeale heebrea või inglise keele asemel räägitakse jidišit, Kesk-Euroopas tuhande aasta eest kujunenud juutide germaani keelt. Sekulaarse ühiskonnaga suhtlevad nad nii vähe kui võimalik.

Ultraortodokssed ehk haredi juudid on juudi ortodoksidest kõige eristuvamad. Nad paistavad silma oma mustade kuubede-kaabude ja seelikute-parukatega. Poola-Leedu aladel välja kujunenud riietumistavast, mis paneb rõhku villasele kangale ja kaetud kehale, ei ole neid pannud loobuma ka Iisraeli suvine päike. Abielunaise juuksed ei tohi teiste meeste silma rõõmustada, mistõttu kannavad nad rätikuid või salle. Osa naisi ajab end kiilaks ja kannab parukat. Mehed kannavad kipat ehk pigimütsi ning selle peal kaabut, mis on Haredi mehe uhkuseallikaks.​