Juhtkiri: koalitsioon sattus omaenda võttest selili (5)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
4. august 2020, 00:04
/nginx/o/2020/08/03/13251415t1hcaf0.jpg)
- Marin Helme ei ilmunud erakorralisele koosolekule
- Opositsioonil on võimalus valitsust takistamatult kritiseerida
- Arutelust keeldumine ei ole tulemuslik taktika
Mõistet «obstruktsioon» kasutatakse tavaliselt opositsiooni tegevuse kohta, kui kunstlikult takistatakse parlamendi tööd näiteks liigpikkade kõnedega. Kummastav on aga, et sama meetodit, seekord erikomisjonide koosolekule mitteilmumisena, kasutas eile valitsuskoalitsioon ise. Seesuguse käitumise tagant, mis otseselt demokraatia toimimist takistab, paistab koalitsioonipartnerite lihtlabane ülbus.
Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon ja korruptsioonivastane erikomisjon kutsusid rahandusminister Martin Helme erakorralisele koosolekule, et aru pärida lepingu kohta, mille minister sõlmis Ameerika Ühendriikide advokaadibüroo Freeh Sporkin & Sullivan LLPga Eesti riigile õigusteenuse osutamiseks rahvusvahelistes rahapesuga seotud uurimistes.
Rahandusminister istungile aga ei ilmunud, tuues põhjuseks, et tema teadmist mööda ei tulevat kummagi komisjoni kvoorum kokku. Ja tõepoolest, eile kell 14 toimuma pidanud koosolekule ei jõudnud kohale ühtegi koalitsiooniparteide esindajat, kes mõlemas komisjonis enamuse moodustavad.
Kuigi koalitsioonil võis olla kerge blokeerida opositsiooni juhitud erikomisjonide koosoleku toimumist, said komisjoni liikmed tutvuda välisministeeriumi ja riigikantselei materjalidega, mille hulgas oli ka kõnealuse lepingu mustand. Komisjonide opositsioonierakondlastest liikmed ei hoidnud end tagasi materjalide kohta sotsiaalmeedias hinnangut andmast, kuigi dokumendid ise ei ole mõeldud avalikkusele ja seal väljendatud fakte avaldada ei saa.
Koalitsioon ei saa praegu komisjoni opositsiooni kuuluvate liikmetega aga isegi vaielda. Võimalik, et koosolekul osalemise järel oleks tulemus olnud tasakaalustatum kui praegu. Seetõttu tundub, et kuigi koalitsioonil õnnestus mängleva kerguse ja isegi arrogantsiga opositsiooni algatatud koosoleku toimumine nullida, on nad mitmes mõttes sattunud omaenda võttest selili, andes moraalse võidu opositsioonile koos võimalusega dokumente takistamatult kritiseerida.
Mitmes mõttes on koalitsioon sattunud omaenda võttest selili, andes moraalse võidu opositsioonile koos võimalusega dokumente takistamatult kritiseerida.
Parlament peakski olema koht, kus koalitsioon peab opositsioonile oma tegevusest aru andma. Opositsiooni küsimused ei saagi olla alati meeldivad, aga diskussioon niivõrd tähtsate küsimuste üle on hädavajalik. Praeguses olukorras hakkab rahandusministri salatsemise tagant juba tõepoolest paistma, et midagi on kogu selles loos mäda. Ja isegi kui pole, siis poliitikas ei pea asjad mitte ainult olema puhtad, vaid ka niimoodi näima. Oponentidega diskussioonist keeldumine on harva tulemuslik taktika, seda vähem olukorras, kus küsimuse vastu on kõrgendatud avalik huvi.
Kuigi erikomisjonide koosolekule minemata jätmine tundub koalitsiooni koordineeritud aktsioon, ei saa muidugi arvestamata jätta, et sedavõrd lühikese etteteatamise peale pole keeruline puhkuse ajal opositsiooni juhitud koosolekust hoidumiseks vabandust leida. Mõni komisjoni liige on oma põhjenduse ka esitanud. Arvestada tuleb ka seda, et sama teemat arutatakse 11. augustil rahanduskomisjonis, mistõttu nädalane viivitus iseenesest poleks probleem.
Aga kui Martin Helme ja koalitsioon on selles juhtumis enda hinnangul toiminud igati õigesti ja kohaselt, siis ei peaks nad püüdma mitte arutelu summutada, vaid oma otsuseid ammendavalt põhjendama.