Juhtkiri: valmistume viiruse levikuks

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• On paras aeg hakata valmistuma teise laine tulekuks
• Vaatamata kõigele tuleb uus kriisi ikka ootamatult
• Hoidke oma lähedasi, see on teie tähtsaim turvavõrk

Viimaste päevade järsk koroonaviirusega nakatunute arvu suurenemine on küllap paljusid pannud mõtlema, kas viiruse teine laine ongi juba käes ning kui suur on võimalus, et üleriigilised liikumis- ja kogunemispiirangud lähiajal taastatakse.

Praegu olukord nii hull veel ei ole, kuna peaaegu kõigi nakatunute ­kohta on olemas info, kust nad haiguse said. Spetsialistid tegelevad lokaalsete kolletega ja loodavad, et niiviisi saab viiruse seekord kontrolli all hoida. Ideaalis nii lähebki, aga valmisolek hullemaks ei pruugi olla sugugi halb mõte.

Meie talvine kogemus oli ­pigem see, et asjatundjate rahustav jutt hetke­olude kohta ei valmistanud inimesi ette suuremateks piiranguteks. Kohati oli jutt «paanikat pole tarvis» lausa vastuolus riigi üldise ja pikaajalise sõnumiga, et iga leibkond peaks olema valmis mõnda aega ise kriisi tingimustes hakkama saama. Nädala varude olemasolu koduses sahvris ei ole paniköörlus, vaid vastupidi just see, mida riigi- ja kodanikukaitsega tegelevad organisatsioonid on meile aastate vältel soovitanud.

Igaühel tulebki võtta abiks ­näiteks Naiskodukaitse arukad ­soovitused ning rahulikult läbi mõelda, ­mida on veel vaja teha selleks, et tema pere elaks oma jõududega üle ­mistahes kriisi alguse, olgu see siis ­päevi ­kestev elektrikatkestus või meile ­juba ­tuttav karantiin. Näiteks tähendab see paraja suurusega joogivee varu ­hoidmist kodus ja ­elementaarsete hakkama ­saamise vahendite ülekontrollimist, mitte kümnete kilode kaupa toorest kanaliha, aiakühvliga tuuma­varjendi kaevamist või muud ­absurdset.

JUHTMÕTE

Nädala varude olemasolu koduses sahvris ei ole paniköörlus, vaid vastupidi just see, mida erinevad organisatsioonid on meile aastate vältel soovitanud.

Spetsialistid jälgivad oma mõõdikuid, siis teevad riigiasutused ja/või valitsus oma otsused ning lõpuks saame uudistest teada, mismoodi võimalikud piirangud meie igapäevaelu muudavad. Midagi oskame ennustada talvisest kogemusest, ent põhimõtteliselt saabuvad need inimesele ikka nagu iga teinegi kriis – ootamatult. Mõistlik, minimaalne üldine valmisolek häda­olukorraks on see, mida igaüks saab teha ja peakski tegema.

Loomulikult peavad ka juhid alates ettevõtjatest kuni koolidirektoriteni välja olema valmis ­võimaluseks, et kõik ei pruugi minna päris nii, ­nagu oma unistustes tahaksime. Töö­kohtade ja koolide töö ei pruugi tava­viisil jätkuda. Seetõttu oleks tarvis e­nne mõelda, kuidas võimalike piirangute puhul oma töö korraldada, kas kord läbiproovitud kaugtöö meetodid toimisid või on tarvis midagi muuta.

Tugev sotsiaalne võrgustik aitab inimestel kriisiolukordades ­paremini hakkama saada, isegi kui kriis seab suhtlemisele piirid. Tasuks mõelda, mis saab näiteks juhul, kui kogu pere­kond peaks haigeks jääma. ­Siinkohal on tihtipeale abi naabritest, kellega juba praegu saab ühist kriisiplaani mõtlema hakata. Samuti oleks ilus abi pakkuda naabruses elavatele üksikutele vanainimestele, kes on kriisis kõige haavatavamad.

Rahu saab säilitada ka ­ettevaatlik olles. Kuni vaktsiini veel pole, ­tuleb kõigil ise valvas olla ja valmisolek kriisi­olukorraks läbi mõelda, isegi kui nädalavahetusel terendav ­kuumalaine või praegune puhkuste aeg seda ei soosi. Võrreldes eelmise ­kogemusega, on meil üks trump käes: teadmine, mida eriolukord endaga kaasa toob ja kuidas selles kõige tõhusamalt ennast ja teisi kaitsta.