Edward Lucas: õnn väljendada arvamust

Edward Lucas. Foto: Albert Truuväärt /Scanpix/

• Moodne demokraatiakriitika on lääne luksus.
• Peaksime hindama seda, mis meil veel alles on.
• Valgevene ja Venemaa inimesed püüavad kaotatut tagasi saada.

Valgevenelaste ja habarovsklaste nõudmised paljastavad režiimi kõlbelise ja poliitilise pankroti, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Demokraatiat on hõlpus pidada enesestmõistetavaks. Vasakult vaadates paistavad selle põhimõtted äbarikuna, pelgalt imperialismi ja muude ebaõigluse vormide viigilehena. Tõde on konstrueeritud. Olulised on võim ja identiteet. Konflikt on paratamatu. Õigus tähendab, et nõrgad saavutavad viimaks võidu tugevate üle. Abstraktne õiglus võib oodata, kui tarvis, igavesti.

Sama kõhedust tekitav on kriitika paremalt. Omakasupüüdlik, ainult endast huvituv eliit on haaranud enda kätte parimad töökohad, pöörates selja rahva (või riigi) huvidele. Huvi- ja mõjurühmad löövad kogu süsteemi umbe. Ainult tugev juht suudab reegleid murda ja asjad kord seada. Erinevatel, ehkki seotud põhjustel umbusaldavad mõlemad pooled institutsioone ja rahvusvahelisi korraldusi ning nende taga seisvaid reegleid.

Pähe kerkib mõte, kuidas kõlaks niisugune moodne demokraatiakriitika Valgevenes või Venemaal Kaug-Idas Habarovskis? Sealsetel inimestel pole luksust hädaldada valitsemissüsteemi ebatäiuslikkuse üle. Neid ei pane närveldama intersektsionaalsus ega identiteedipoliitika kriitiline rakendamine. Samuti ei usu nad, et poliitilised vandeseltsid tõkestavad rahvusliku suuruse taastamist.

Nõudmised, mida nende kahe kauge võitluse käigus esitatakse, on lihtsamad. Meeleavaldajad soovivad, et nende häält kuulda võetaks ja hääletamistulemusi arvestataks. Habarovskis soovivad inimesed tagasi kuberner Sergei Furgali, kelle Kreml möödunud kuul sisuliselt röövis. Valgevenes ei taotleta isegi mitte kukutada Aljaksandr Lukašenkat, kes võitis viimased vabad valimised 1994. aastal ja püüab nüüd enda kasuks keerata ka eesseisvaid. Opositsiooni ainuke taotlus ja ühtlasi valimislubadus on hoopis vabad valimised, millel saaksid osaleda opositsioonilised kandidaadid, keda võimud on aina vaigistanud ja keelustanud.

Kui Lukašenka on nii populaarne, nagu ta ise väidab, ei pruugiks ta ühtegi rivaali peljata.

Need nõudmised on erilise jõuga, sest teevad panuse mõistusele ja õiglusele. Valgevene võimud väidavad, et opositsioon on sisuliselt olematu. Milleks on vaja seda siis nii väga taga kiusata? Kui Lukašenka on nii populaarne, nagu ta ise väidab, ei pruugiks ta ühtegi rivaali peljata.

Samamoodi meelt avaldavad habarovsklased Venemaal Kaug-Idas soovivad ajada oma asju omal käel vastavuses Venemaa põhiseadusega. Furgal ei olnud täiuslik. Aga ta oli kohalike valik. Uus valitseja, Moskvast imporditud Mihhail Degtjarjov seda ei ole.

Neil lihtsatel nõudmistel on tohutu mõju. Need paljastavad nii Minski kui ka Moskva režiimi kõlbelise ja poliitilise pankroti. Kui neile järele anda, võib see kaasa tuua geopoliitilisi vapustusi.

Ma kajastasin 1994. aasta valimisi, mille Lukašenka võitis, oskamata loomulikult arvata, et sellele järgneb 26 aastat repressioonidega läbi põimitud rahvusvahelist isolatsiooni. Ma mäletan samuti hästi aastaid, mil Venemaad iseloomustas mitmekesine ajakirjandus ja poliitiline vabadus. Nende maade vaprad inimesed püüavad tagasi saada seda, mille on kaotanud. Neile kaasa elades peaksime ise läänes hindama kõrgelt seda, mis meil veel alles on.

Nii et minu meelest oleks ehk kõige olulisem, et me kõik, kes me läänes oleme jõudnud kaevikusõjani, astuksime korraks sammu tagasi ja mõtleksime kogu sellele suurele õnnele, mis lubab meil väljendada oma arvamusi süsteemis, milles valimisi peetakse ausalt ja vabalt poliitilise kultuuri tingimustes, milles on omaks võetud, et võiduga kaasneb ka kaotus. Need omadused on hindamatud – aga mitte tingimata alatised ja püsivad.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.