Merisk ei hooli sisemaal pakutavast

Inimese suhtes on merisk ettevaatlik, aga reageerib kisaga, kui sattuda nende pesa lähedale. Foto: Karl Adami

Peamiselt sisemaal toimetava piltnikuna olen ­suisa õhevil, kui tekib võimalus mere äärde rännata ja leidub aega ka rannikulinde vaadelda. Üks huvitav suleline on merisk – varesesuurune, mustvalge sulestiku, punakaspruunide jalgade ja kinaverpunase pika nokaga.

Peamiselt sisemaal toimetava piltnikuna olen ­suisa õhevil, kui tekib võimalus mere äärde rännata ja leidub aega ka rannikulinde vaadelda. Üks huvitav suleline on merisk – varesesuurune, mustvalge sulestiku, punakaspruunide jalgade ja kinaverpunase pika nokaga. Ta huvitub eelkõige madala taimestikuga rannaniitudest, meeldivad ka kruusa- ja liivarannad. Meil on merisk levinud rannikul ja Lääne-Eesti saartel. Suuruse kohta on meriskil küllaltki ulatuslik pesitsusterritoorium, kuid vahel mahub linde kitsastesse oludesse hulgem. Näiteks Manilaiul on ruutkilomeetri kohta loetud ­pesitsemas suisa 19 paari.

Kevadel, pärast aprillikuist rändelt naasmist toimub ihaldusväärsel pesitsuspaigal meriskite mäng. See algab maas, isaslind vangutab pead kahele poole, kisab heledalt, hüppab siis õhku ning lendab kas paarilisega või üksinda sobiva pesa­paiga poole.

Pesa ehitab merisk klibule. Samblaga vooderdatud pehmet hälli ei tasu meriskite pesa puhul oodata, sest põhja katavad nad ühtlase suurusega kivikestega.

Mai alguses leiab kivikeste keskelt kolm, mõnikord neli hallikaskollast hallide laikude ja mustade tähnikestega muna. Kui paljude kurvitsalise puhul võtab üks paari­listest poegade eest hoolitsemise enda kanda, siis meriskipaar hoiab ühte. Mõlemad linnud hauvad ja hoolitsevad poegade eest, kuni need on võimelised lendama. Merisk toitub valdavalt selgrootutest, keda ta rannalt või madalas vees kahlates oma pika noka­ga korjab.

Inimese suhtes on merisk ettevaatlik, aga reageerib kisaga, kui sattuda nende pesa lähedale. Õige on sellises olukorras tuldud teed tagasi minna, et lind jälle pesale julgeks asuda. Kui merisk aga hädaldab valjul häälel ja tiirleb ümber sissetungija, on viimane pojale liiga lähedal. Sellises­ki olukorras on targem tuldud teed minna, ja kui eemalt vaikselt jälgida, näeb pojadki ära. Selleks aastaks on meriskid kohvrid kokku pakkinud ja läinud rändele. Karl Adami

 

MERISK EHK HAEMATOPUS OSTRALEGUS

Sugukond: merisklased

Suurus: 450–650 grammi, kehapikkus kuni 45 sentimeetrit ehk peaaegu varesesuurune

Levik: elutseb madala taimestikuga rannaniitudel, kruusa- ja liivarandades, vahel rannalähedastel põldudel ja niitudelgi

Arvukus: 2000–3000 paari

Rahvapärased nimetused: mereliisu, piibulind, merenäkk, plitt, likelind, merekiitsakas, meriharakas

Andmed: Karl Adami