Maarja Vaino: kaasaegne rahvuslus või hoopis rahvuspimedus?

Maarja Vaino. Foto: Mihkel Maripuu

• Rahvusluse mõistet on hakatud epiteetidega looritama.
• Rahvuskultuurid hoiavad maailma mitmekesisust ja originaalsust.
• Tasuks süveneda «Mõtteloo» sarja autorite raamatutesse.

Rahvuslus ei vaja selgitavaid omadussõnu, kirjutab kolumnist ja kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Viimasel ajal on ­seoses Parempoolsete mani­festiga analüüsitud mitmesuguseid poliitilisi intriige, suuremat tähelepanu pole aga pööratud manifesti sõnumile seoses rahvuslusega. Kommentaarides on meenutatud küll Isamaa programmilist sõnapaari «avatud rahvuslus», ­kuigi seda väljendit manifestis otse­sõnu ei kasutata. See-eest on palju juttu avatusest ja «kaasaegsest rahvuslusest».

Manifest defineerib rahvuslust nn maiskondlikul alusel. See tähendab riiki, mille elanikke liidab ennekõike ühine maalapp, territoorium, mitte ajalugu, kultuur ja keel. Põlisrahva määratlus hajub seejuures täiesti. ­Kuna eestlane võib olla igaüks, kes ­astub üle Eesti piiri, pole ka enam demograafilist probleemi, selle lahendab migratsioon. Parempoolsete manifestis on niisugune maiskondlik ­lähenemine sõnastatud seoses «targa rändega»: «Kaasaegne rahvuslus põhineb eelkõige inimeste kuuluvustundel, mitte niivõrd etnilisel päritolul /.../. Ränne on vabas maailmas loomulik ning konservatiivne poliitika ei seisne mitte sisserände eitamises, vaid targa rände soodustamises ja selle juhtimises Eesti majanduse ja julgeoleku huvidest lähtuvalt. Kõik juba Eestis elavad inimesed, sõltumata nende kodusest keelest, peavad tundma Eestit oma koduna.»

Mind on ikka häirinud arvamused, mis põhjendusi esitamata seostavad rahvuslust millegi eriliselt suletu, kapseldunu või lausa lämmatavaga.

Isamaa «avatud rahvuslusest» (mis juba ise oli selgelt defineerimata ja hämar mõiste) on siin saanud «kaasaegne rahvuslus», mis ei olegi enam ­eriti seotud rahvusega, vaid üldiste progressistlike taotlustega. Igatahes tundub, et rahvusluse mõiste vajab julgemaks kasutamiseks üldisemalt tunnustatud epiteeti. Paljas rahvuslus oleks nagu midagi kahtlast, isegi äärmuslikku?

Mind on ikka häirinud arvamused, mis põhjendusi esitamata seostavad rahvuslust millegi eriliselt suletu, kapseldunu või lausa lämmatavaga. Igaüks, kes vähegi süveneb kultuuriajalukku, märkab kiiresti, et täiendid «avatud» või «kaasaegne» ei ole rahvusluse ees vajalikud, sest sellist asja nagu suletud rahvus (või rahvuskultuur) ei olegi olemas (on olemas diktatuurid või totalitaarsed süsteemid, mille põhjused ja toimemehhanismid on midagi hoopis muud).

Juba kõige varasematest kultuuridest ja rahvakildudest alates on hõimud, riigid ja tsivilisatsioonid omavahel läbi käinud. Nii on üksteiselt mõjutusi saadud aegade algusest peale ning panna mõne kultuurinähtuse puhul näpp peale sellele, kuidas ta täpselt alguse sai või kus ta esineb ainupuhtal moel, on sageli võimatu. Küll aga on võimalik selgelt eritleda seda, mis on omakultuuris välja kasvanud kohalikest kultuurilis-ajaloolis-sotsiaalsetest kooslustest ning kuidas üks või teine mujalt tulnud kultuurinähtus on kohalikus kultuuris hakanud elama uut elu.

Kultuur on elav organism, aga ta ei ole anonüümne. Ta ­kehastub ikkagi kas konkreetses inimeses või suuremas rahvuskehandis. Milles omakorda ilmutab ennast maailma mitmekesisus ja loovus. Aga silmas tuleb pidada sedagi, et igasugusel läbikäimisel ja avatusel on viljaka mõõtme kõrval liialdused, mis hakkavad loovust hoopis pärssima. Tasub meenutada Claude Lévi-Straussi 1971. aastal UNESCO kutsel peetud kõnet «Rass ja kultuur», kus ta märkis: «Ent kui inimkond ei taha jääda üksnes minevikus loodud väärtuste viljatuks tarbijaks, kes suudab sünnitada vaid värdvorme, jämedakoelisi ja lapsikuid leiutisi, siis tuleb tal uuesti aru saada, et mis tahes tõeline looming eeldab teiste väärtuste suhtes teatavat kurtust, mis võib viia nende eiramise või koguni eitamiseni. Ei saa ju korraga teisest ülimat rõõmu tunda, ennast temaga samastada, ja ühtaegu iseendaks jääda. Täielikult õnnestunud kõikehõlmav kommunikatsioon teisega seab varem või hiljem löögi alla nii tema kui ka minu loomingu originaalsuse. Suurima loomingulisuse ajajärgud olid niisugused, kui kommunikatsioon oli muutunud piisavaks, et üksteisest kaugel asuvad partnerid saaksid üksteist vastastikku stimuleerida, kuid polnud siiski piisavalt tihe ja kiire, et indiviidide ja rühmade vahelised hädavajalikud tõkked vähenenuks sedavõrd, et liiga kergeks osutunud suhtlus tasandanuks ja ühtlustanuks nende mitmekesisuse.»

Rahvuskultuurid ja rahvuslus hoiavad maailma omavahel suhtlemas, aga samal ajal ka ­sellesama maailma mitmekesisust ja originaalsust ning on tõkkeks täieliku ühtlustumise teel. See on kogu planeedi eksistentsi ja elurikkuse filosoofia seisukohalt tähtis ülesanne. Mitmekesisuse ja oma kultuuri hoidmine ei ole avatud ega suletud, nüüdisaegne ega minevikuline tegevus, vaid lihtsalt täiesti normaalne, toimiv rahvuslus. See ei vaja selgitavaid-vabandavaid-täpsustavaid omadussõnu. Muidugi juhul, kui ei ole plaanis väljendada sedakaudu midagi hoopis muud.

Aga mis on lõpuks ühe rahvuse ja selle kultuuri püsimise alus? Just kodutunne, mis paneb hoidma kõike seda, mida peetakse omaks ja kalliks.

Kuna tänavu on Henrik Visnapuu juubeliaasta, võiks siinkohal meenutada kirjaniku artiklit «Loov rahvuslus», kus Visnapuu hüüatab: «Miks kardame rahvuslust, mis võib ainult aidata säilitada meie psühhofüüsilist olemasolu ja kultuurivormi!» Tõepoolest, miks me seda tavalist, normaalset sõna nii väga kardame? Võib-­olla on üks vastus sealsamas Visnapuu artiklis, kus ta kirjutab: «Kellel absoluutselt puudub rahvustunne, see on rahvuspime ja seda ei saa aidata paremal juhulgi.»

Ma ei tea, kas maiskondlik lähenemine on rahvuspimeduse näide või mitte. Aga igal juhul on see midagi, mis seab – kui kujundlikult rääkida – kodu asemele ideaaliks moodsa luksusliku hotellitoa, ühiskorteri ja lennujaama. Aga mis on lõpuks ühe rahvuse ja selle kultuuri püsimise alus? Just kodutunne, mis paneb hoidma kõike seda, mida peetakse omaks ja kalliks. On ammu teada fakt, et kui lapsepõlves ei kogeta piisavalt armastust ja turvatunnet, ei arene inimene kuigi empaatiliseks ning lõpetab suurema tõenäosusega eluheidiku või isegi kurjategijana. Samamoodi on ka rahvustunde kujunemisega. Kui inimestel, kes moodustavad ühe «psühhofüüsilise kultuurivormi», puudub tugev kodutunne, siis hääbub ka rahvustunne, sest need kaks on omavahel vältimatult seotud. Ning võõrandunud ja n-ö hotellides kasvanud lastel ei olegi hinges enam kohta, mida eesti kultuur ja keel puudutaks. Kas selline oleks siis nüüdisaegne, progressiivne ja õnnelik Eesti?

Seega võiksid küünikud, kes pealtnäha räägivad rahvuse ja riigi edendamisest, sisuliselt aga tahavad luua keskkonda, mis rahvus­tunnet välja juurib, võtta aja ­maha ja lähtuda põhimõttest «enne mõtle, siis ütle». Paremate ideedega väljatulekuks võiks aga alustuseks süveneda Henrik Visnapuu ja teiste «Mõtteloo» sarja autorite raamatutesse, kust eesti rahvuskultuuri ja rahvusluse (ilma täienditeta) avar ja avatud mõttemaailm suurepäraselt avaneb. Pool augustit on veel ees, jõuab küll.