Juhtkiri: et arutelu ei läheks metsa (11)
18. august 2020, 00:01
/nginx/o/2020/08/17/13280595t1h9d32.jpg)
- Metsadebatis on tarvis äärmuste vahel leida tasakaal
- Metsanduse probleem on seisukohtade polariseerumine
- Ka teadlaste seas on metsamajanduse kohta eriarvamused
Ennast vanadeks metsameesteks nimetanud endised metsaülemad ja metsandusliku haridusega spetsialistid esitasid vabariigi valitsusele ja riigikogule pöördumise, milles juhitakse tähelepanu Eesti metsanduspoliitika jätkusuutmatusele. Ühe olulise punktina toovad allakirjutanud välja ettepaneku, mille järgi tuleks reorganiseerida Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) selliselt, et metsast tulu saamine oleks eraldi metsakasvatusest ja raiete planeerimisest.
Nende kahe lähenemise vahel on meil vaja leida sobiv tasakaal ühiskonnas. Ühelt poolt on oluline teenida võimalikult suurt tulu, teisalt peame olema veendunud, et raiete planeerimisel jätkuks metsa ka meie lastele ja lastelastele, et ka nemad saaksid sellest tulevikus osa. Kas metsameeste pakutud formaalne jaotus aitab paremini metsanduse ees seisvaid probleeme lahendada, on keeruline öelda. Vähemasti on elukogenud meestel konkreetsed ideed, mis võiksid olla edasise arutelu teemaks.
Eesti metsanduse ehk kõige suurem probleem on eri seisukohtade polariseerumine, mida metsameeste pöördumine võiks aidata taas kokku viia. Ühiskonnas on juurdunud stereotüüpsed vaated kahest konkureerivast poolest. Ühel poolel on aktivistid, kes on valmis ennast kasvõi kettidega puu külge siduma, peaasi, et keegi vanu ja küpseid puid maha ei raiuks. Teisel pool aga rahaahned ärimehed ja metsaomanikud, kes kasumi teenimise nimel ei löö risti ette lendoravate elupaiga hävitamisel. Selleks, et Eesti metsa küsimuses tekiks mingisugunegi konsensus, ei saa ilmselt ükski asjaosaline oma veendumustest lõpuni kramplikult kinni hoida.
juhtmõte
Metsadebatis on oluline, et kõik asjaosalised saaksid tähtsamatest mõistetest ja meetoditest ühtviisi hästi aru, sest teisiti on pea võimatu kompromissile jõuda.
On täiesti mõistetav, et lageraie – olgugi et ajutine nähtus uue metsa kasvufaasis – tekitab inimestes vastuolulisi tundeid, eriti kui see on aset leidnud kodulähedases metsas, millega seostuvad igasugused mälestused.
Paraku ei ole olemas sellist metsa majandamise meetodit, mis sobiks ühtviisi hästi nii looduskaitsjatele kui ka tööstusettevõtetele ja metsaomanikele. Sama kehtib raiemahu ülempiiri määramise kohta.
Selleks, et metsasõjas toimuks mingigi edasiminek kokkuleppe poole, peavad kõik asjasse puutuvad inimesed suutma loobuda emotsionaalsest sildistamisest ning olema valmis kuulama teiste argumenteeritud seisukohti.
Erinevate huvide kokkupõrkamine tekitab paratamatult tuliseid vaidlusi. Ka teadlaste hulgas on eri arusaamad sobivast raiemahust ja metsa majandamise viisidest, mis tagaksid ümbritseva keskkonna ökoloogilise jätkusuutlikkuse.
Nii võivad tavainimestel tekkida n-ö omad lemmikteadlased, kelle seisukohtadega soovitakse kirglikult samastuda. Selline meelevaldne poolehoid aga kitsendab inimese silmaringi, sest nii ei ole ta suuteline mõistma teise eksperdi vaatenurka samale probleemile.
Metsadebatis on oluline, et kõik asjaosalised saaksid tähtsamatest mõistetest ja meetoditest ühtviisi hästi aru, sest teisiti on pea võimatu jõuda kompromissile Eesti jaoks niivõrd olulisel teemal. See oleks tähtis samm selles suunas, et metsade seisukorra üle vaidlejad tuleksid kaevikutest välja ning oleksid ilma üksteise peale röökimata suutelised üksteise lauseid mõistma.