Mis on 300 kilomeetri hind?

Mihkel Saarmaa särava naeratuse varjus peituvad korralikud kannatused. «Kui ma hommikul püsti tõusin, siis käisin ninali, sest jalad lihtsalt ei kandnud enam,» ütleb ta ilustamata. Foto: Erakogu

Miks eestased korraga hirmus pikki kõndimisi ette võtta himustavad? Isegi Elina Nechayeva on lavalt plehku pannud ja marsib sadu kilomeetreid. Mis maagia inimesed käima meelitab, näitab omast kogemusest Mihkel Saarmaa, kes kõndis Haapsalust Võrru. Oli see mõnus matk või piinarikas ellujäämiskursus?

Kui nägin sotsiaalmeedias, et Mihkel Saarmaa (25) võtab ette pika matka ühest Eesti otsast teise, otsustasin, et tahan sellest osa saada. Tahtsin mõista, mis paneb inimesi sadu kilomeetreid mööda tühjasid maanteid kõndima, ööbima kehvades oludes ning sööma nädalaid vaid makarone. Seadsin eesmärgiks kõndida Mihkliga koos esimesed sada kilomeetrit, Haapsalust Pärnusse.

Mihkel on varem pool Euroopat jalgsi läbi käinud, nii astus ta ka 300 kilomeetrile enesekindlalt vastu. Minule omakorda ennustasid tuttavad, et kaotan kõik varbaküüned ning lisaks hõõruvad tossud – vahet pole, kui mugavad – mul jalad üleni villi. Samuti hoiatati, et saan päikesepiste ja lihasrebendid ega pruugi olla võimeline nädalaid pärast matka kõndima. Vaatamata hirmujuttudele pakkisin 14. juuli hommikul seljakoti ning sõitsin Haapsallu, et koos Mihkliga teekonda alustada.

Mu kaaslane nentis kohe matka alguses, et on ees ootava suhtes väga optimistlik, sest 300 kilomeetrit ei kaugeltki pikim vahemaa, mis ta läbinud on. Nimelt kõndis ta ligikaudu viis aastat tagasi Sitsiiliast Lõuna-Hispaaniasse, mis teeb kokku 3200 kilomeetrit. Ja reisi alustas toona seitsme euroga.

Seekordsele matkale otsustas Mihkel vastu astuda aga täiesti ilma rahata, selgitades, et pangakaardi olemasolu tekitaks temas kiusatust teeäärsetes kohvikutes süüa ja muid luksusi nautida. Saatuse tahtel leidis mees aga pärast esimest kilomeetrit tee äärest määrdunud 50-sendise, mille rõõmsalt taskusse pani.