Juhtkiri: presidendist peasekretäriks

President Kersti Kaljulaid. Foto: Presidendi kantselei

• Iga Eesti president on olnud omanäoline ja omade vigadega
• Vastasseisu tõttu valitsusega pole presidendil tagasivalimise lootust
• Oma põhimõtete tõttu sobiks Kaljulaid hästi OECD peasekretäriks

President Kersti Kaljulaid on viimasel ajal kriitikat saanud mitmelt rindelt. Praegust riigipead on süüdistatud Eesti riigist mööda vaatamises seoses võimaliku OECD peasekretäri kohale kandideerimisega ning rünnatud ka selle eest, et ta on võtnud väga selge positsiooni poliitilistes küsimustes.

Kui sealjuures küsida, kas president peaks olema kõigi Eesti inimeste president, siis loomulikult peaks. Aga järjest enam polariseeruvas ühiskonnas tuleb tihtipeale ette olukordi, kus kompromisse on pea võimatu saavutada.

Eesti riik on näinud mitmeid väga eriilmelisi presidente, kellest ükski pole olnud üdini positiivne. Hiljuti lahvatas arutelu Konstantin Pätsi rolli üle seoses talle ausamba püstitamisega. Pätsi olulisust Eesti riigi loomisel ei tohi kuidagi alahinnata, samuti ei tohi maha vaikida ka tõika, et 30ndatel hoidis ta oma võimu mittedemokraatlikul viisil.

Taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri on meelde jäänud kui isalik ja karismaatiline riigijuht. Samas käitus ta tihtipeale vägagi ekstravagantselt ja resoluutselt, andes pressikonverentsi lennujaama WCs ja keeldudes ministreid ametisse nimetamast, põhjendusega, et ei tunne neid isiklikult.

Arnold Rüütel oli jällegi ilmselt kõige rahumeelsem ja «ümmargusem» riigijuht, keerutades end välja isegi keerulisest küsimusest «mis on performance?». Omad head ja vead on selliselgi käitumisel. Toomas Hendrik Ilves vaatas jällegi väga jõuliselt lääne poole ning jäi tugevate sümbolite, kikilipsu, nätsunärimise ja kerge aktsendiga osale rahvast võõraks.

Isegi kui Kaljulaidi šansse väga kõrgeks ei hinnata, peaks sisepoliitilistest kemplustest hoolimata oma inimeste kandidatuuri tähtsatel kohtadel toetama.

Kersti Kaljulaidil on tulnud eelkäijate järel oma nägu leida ja see on tal ka õnnestunud. Rõhudes progressiivsusele ja ühiskonnas vähem sõna saanud gruppide toetamisele, on ta näiteks paljude noorte ja liberaalsete inimeste seas populaarseks saanud. Arvestades EKRE väljaütlemiste tonaalsust, täidab president sellise positsiooniga ka oma tasakaalustaja rolli.

Kuid ajastu on praegu selline, et seesugune käitumine kisub hoopis ühiskondlikku lõhet suuremaks, ning paistab, et senise koalitsiooni jätkates Kaljulaidil lootust teiseks ametiajaks pole.

Seetõttu ei saa talle süüks panna, kui ta juba mõtleb uue ja ka Eesti riigile prestiiži toova töökoha peale. Isegi kui Kaljulaidi šansse väga kõrgeks ei hinnata, peaks väike riik nagu Eesti sisepoliitilistest kemplustest hoolimata oma inimeste kandidatuuri tähtsatel kohtadel toetama. Liiatigi on Leedu ja Läti selles siiamaani edukamad olnud.

Pole kahtlust, et OECD on organisatsioon, mille juhiks Kaljulaid sobib suurepäraselt. Nii ei oleks vaja presidendi kandideerimist võtta kuidagi kohatuna. Loomulikult pole president veel kuhugi minemas, aga üks on kindel – ta on sama mitmetahuline, ambivalentne nagu tema eelkäijadki. Kui teda ideoloogiliste küsimuste tõttu järgmiseks ametiajaks tagasi ei valita, siis näitab see riigikogu või valimiskogu kaudu meie ühiskonnas valitsevaid väärtusi ja on täiesti demokraatlik protsess. Iseasi, kuivõrd kõigi või kelle president tema ametijärglane olla võib.

Vabandame leheversioonis oleva eksimuse eest, kus OECD asemel on märgitud OSCE.