Ivo Pilving: põhjendamatu riive on vabaduse rikkumine

Ivo Pilving, riigikohtu halduskolleegiumi esimees, Tartu Ülikooli haldusõiguse dotsent Foto: Riigikohus

Ehkki põhiseadus annab meile ühe käega kuhjaga vabadust, on sinna sisse programmeeritud ka riived ehk kitsendused, kirjutab Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving.

Vabaduse eest oleme sõdinud muistsetel aegadel ja ka veel 20. sajandil. Vabaduse nimel seisime Balti ketis ja tõotasime süüa kartulikoori. Oleks kurb, kui kingiksime kättevõidetu taas mõnele ahistajale ära, olgu selleks võõrvõim, majandushiiud, üle võlli krutitud poliitkorrektsus või mõni kodukootud batja. Vabadus ei tähenda ainult riiklikku suveräänsust, vaid ka iga inimese isiklikku priiust miilitsamundri ja mõisnike rõhumisest. Mida taotletakse kõlakodades, kus vabaduse eest seisjaid sõimatakse? Kas Vabadussõja kangelased olid liberastid?

Põhiseaduse (PS) eessõna teeb lugejale kohe selgeks, et Eesti riik on rajatud iseäranis just vabadusele. Põhiseaduse II peatükk loetleb vabadusi terve sületäie. Meil on usu-, sõna-, teaduse ja kaunite kunstide vabadus, õigus olla vaba piinamisest, peksmisest, koolikiusamisest ja au teotamisest, vabadus elada privaatselt oma era- ja pereelu, läkitada sõnumeid ning uurida riigi tegevust puudutavaid andmeid. Riik ei või inimesi pelgalt tuju järgi vangi panna, takistada vaba liikumist ega elukoha valikut. Neid vabadusi pole maailmas antud nautida kaugeltki kõigile. Teisalt on need vabadused vältimatud kultuuriruumis, kus austatakse igaühe, mitte ainult võimulolija väärikust.

Muide, põhiseadusega kaitstud vabadused ei piirdu vaid sinna must valgel kirja pandutega. Põhiseadus ei nimeta näiteks õigust suitsetada. Ometi on seegi pahe üldise vabadusõiguse toimealas. PS § 19 lõige 1 kaitseb igaühe võimalust autonoomselt otsustada, mida ja kuidas oma eluga peale hakata. Veelgi kõnekam ja vabadust avardav on PS § 10: «Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.» Ilmneb, et põhiseaduse assamblee tajus omal ajal, et pole mõtet püüda ennustada kõiki tulevaste aegade olukordi ja koostada ammendavat vabaduste kataloogi. Seepärast anti Eesti inimestele võimalus taotleda põhiseaduse kaitset ka vabaduste ja aluspõhimõtete edasiarendamise abil. Aeg ongi meie ette toonud seni nägemata kvantiteedi ja kvaliteediga infotöötluse, mille mõjuga toimetulekuks on näiteks kujunemas «õigus olla unustatud». Milliseid vabadusi võiks põhiseaduse mõte meile veel pakkuda?