Ivo Pilving: põhjendamatu riive on vabaduse rikkumine

Ivo Pilving, riigikohtu halduskolleegiumi esimees, Tartu Ülikooli haldusõiguse dotsent Foto: Riigikohus

• Eesti kodanik on teatud piirini vaba ka oma riigist
• Demokraatiale viidates ei saa õigustada vabaduste äravõtmist
• Lumehelbekestel on võimalik välja võidelda õigus keskkonna säästmisele

Ehkki põhiseadus annab meile ühe käega kuhjaga vabadust, on sinna sisse programmeeritud ka riived ehk kitsendused, kirjutab Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving.

Vabaduse eest oleme sõdinud muistsetel aegadel ja ka veel 20. sajandil. Vabaduse nimel seisime Balti ketis ja tõotasime süüa kartulikoori. Oleks kurb, kui kingiksime kättevõidetu taas mõnele ahistajale ära, olgu selleks võõrvõim, majandushiiud, üle võlli krutitud poliitkorrektsus või mõni kodukootud batja. Vabadus ei tähenda ainult riiklikku suveräänsust, vaid ka iga inimese isiklikku priiust miilitsamundri ja mõisnike rõhumisest. Mida taotletakse kõlakodades, kus vabaduse eest seisjaid sõimatakse? Kas Vabadussõja kangelased olid liberastid?

Põhiseaduse (PS) eessõna teeb lugejale kohe selgeks, et Eesti riik on rajatud iseäranis just vabadusele. Põhiseaduse II peatükk loetleb vabadusi terve sületäie. Meil on usu-, sõna-, teaduse ja kaunite kunstide vabadus, õigus olla vaba piinamisest, peksmisest, koolikiusamisest ja au teotamisest, vabadus elada privaatselt oma era- ja pereelu, läkitada sõnumeid ning uurida riigi tegevust puudutavaid andmeid. Riik ei või inimesi pelgalt tuju järgi vangi panna, takistada vaba liikumist ega elukoha valikut. Neid vabadusi pole maailmas antud nautida kaugeltki kõigile. Teisalt on need vabadused vältimatud kultuuriruumis, kus austatakse igaühe, mitte ainult võimulolija väärikust.

Muide, põhiseadusega kaitstud vabadused ei piirdu vaid sinna must valgel kirja pandutega. Põhiseadus ei nimeta näiteks õigust suitsetada. Ometi on seegi pahe üldise vabadusõiguse toimealas. PS § 19 lõige 1 kaitseb igaühe võimalust autonoomselt otsustada, mida ja kuidas oma eluga peale hakata. Veelgi kõnekam ja vabadust avardav on PS § 10: «Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.» Ilmneb, et põhiseaduse assamblee tajus omal ajal, et pole mõtet püüda ennustada kõiki tulevaste aegade olukordi ja koostada ammendavat vabaduste kataloogi. Seepärast anti Eesti inimestele võimalus taotleda põhiseaduse kaitset ka vabaduste ja aluspõhimõtete edasiarendamise abil. Aeg ongi meie ette toonud seni nägemata kvantiteedi ja kvaliteediga infotöötluse, mille mõjuga toimetulekuks on näiteks kujunemas «õigus olla unustatud». Milliseid vabadusi võiks põhiseaduse mõte meile veel pakkuda?

Riik ei tohiks lubada «põllule» ühtegi järelevalveinspektorit, kes ei oska seletada, mis on nende reeglite eesmärk ja mõte, mille täitmist ta kontrollib.

Täiesti heatahtlikult arvan, et «lumehelbekeste» põlvkond võiks PS §-le 10 tuginedes avastada ja välja võidelda õiguse keskkonna säästmisele. PS § 53 järgi igaüks on kohustatud keskkonda säästma. Kohustusele vastavat igaühe õigust siit valitseva arvamuse kohaselt tuletada ei saa. Põhiseadus tõesti ei sea täpseid mõõdikuid õhu ja vee puhtusele. Ma ei peagi aga silmas sooritusõigust «tervise ja heaolu tasemele vastavale keskkonnale» (vrd keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 23). Pean silmas keskkonnaalast vabadusõigust – õigust olla vaba ebavajalikest ja põhjendamatutest keskkonnahäiringutest, riigi- või munitsipaalvõimu sammudest, mis halvendavad inimese eluruumi. Niisugune vabadus ei pea igaühe jaoks sugugi hõlmama mistahes kivi, puud, lille või looma, näiteks metsisepopulatsiooni teises Eesti otsas, küll aga väärtusi, millega inimesel on tõsiselt võetav ja otsene seos, näiteks kodulähedane park. Säärane vabadus ei takistaks vajadusel pargi täisehitamist, küll aga kohustaks linnavõime oma teguviisi põhiõiguste riive kaanonite kohaselt läbi mõtlema ja põhjendama.

Ehkki põhiseadus annab meile ühe käega kuhjaga vabadust, on sinna sisse programmeeritud ka riived ehk kitsendused ehk piirangud. See põhiõigusdogmaatiline termin hõlmab otseseid käske ja keelde, aga ka kaudset heidutamist hoiatuste ja maksudega, tegevuse jälgimist, moodsal ajal ka mitmesugust «nügimist» inimese otsustusvõime suunamisega, näiteks asutuse veebilehe eelseadistustega. Vabaduse riive ei tähenda tingimata selle rikkumist. Iga riive, ka mitte intensiivse pärast pole tarvis sattuda hüsteeriasse ega kuulutada õigusriigi lõppu. Vaid põhjendamatu riive on vabaduse rikkumine. Et olla põhjendatud, peab kitsendus põhinema seadusel ning teenima kaalukat eesmärki.

Vabaduse piiramiseks ei piisa sellest, et mõne inimese jaoks on kaaskodanik riivatu või tema käitumine ebasünnis. Ära tuleb näidata tegelik kahju, mida vabaduse kasutamine sünnitaks. Demokraatia igati loomulik osa on debatt selle üle, kas eelistada vabadust turvalisusele, kas ööklubide ja hipilaagrite väravad peaks koroonatõve ajal olema valla. Demokraatia viigilehega ei saa aga õigustada vabaduse äravõtmist, kui inimese valik kedagi peale tema enda ei kahjusta. Kellelt võtab tüki küljest see, kui eesti mees tõmbab pintsaku asemel selga kleidi? Las otsustab ise.

Eesti seadused ja ELi direktiivid ahistavad vaba inimest ja ettevõtjat üksjagu. On poliitilise diskussiooni ja valiku koht, kui lähedale võib järveveele ehitada saunu ja kui palju peab restorani köögis või psühhiaatri vastuvõturuumis olema kraanikausse ning kas juuksuritöökojas peab olema tualettruum. Kuna aga kõik need nõuded on põhiseadusliku vabaduse jõuväljas, ei tohi neid kehtestada meelevaldselt. Oma suva järgi võib käituda vaba inimene, mitte riigivõim. Inimene ei pea valla ehitusnõunikule selgitama, miks tahab rajada kandilise maja asemele kuusnurkse, ametnik peab põhjendama keeldu. Riik ei tohiks lubada «põllule» ühtegi järelevalveinspektorit, kes ei oska seletada, mis on nende reeglite eesmärk ja mõte, mille täitmist ta kontrollib. Vabad ehk mitte kellegi ees vastutavad kodanikuaktivistid ja huvigrupid ei tohi asuda omatahtsi kehtestama nimekirju, milliseid sõnu sünnib lausuda raadioeetris. Kogu austuse juures teaduse vastu pole üldiste käitumissuuniste andmiseks mandaati ka ühelgi eksperdil, olgu tal kasvõi Nobeli preemia. Reeglid peavad tulema poliitikutelt parlamendist, hea, kui nad selles töös kuulavad asjatundjaid.

Vabadus on riigielu evolutsiooni käigus arenenud käsikäes piirangute ja kohustusega, reeglite ja terve mõistusega. Vabadust ei pea alati eelistama avalikule huvile. Ühekülgne oleks seadusi vaadelda vaid põhivabaduste riivena. Seadused on möödapääsmatult vajalikud, et me ei peaks vabaduse piire kompama katse ja eksituse meetodil, riskides vangimaja või sotsiaalmeedia kivisõjaga. Eeskirjad on vajalikud, et me üldse julgeks tänavale minna ja liiklusesse sukelduda. Kui pandeemia kestab veel kaua, ei piisa sellega elama õppimiseks peaministri pidevalt täienevatest korraldustest ning «sotsiaalsetest normidest». Valikuid vabaduse ja turvalisuse vahel peab hakkama tegema rahvaesindus.

Põhiseaduslikud vabadused on õigusfilosoofia käsitluses «negatiivsed» vabadused, tõrjudes riigi sekkumist. Positiivses tähenduses on vabadus inimese sisemine võime juhtida oma tegevust puhta praktilise mõistusega. Uluk metsas on vaba negatiivses tähenduses, aga ei mõtiskle kantiaanlikult oma askelduste üle. Ka inimene võib olla negatiivselt väga vaba, alluda ometi samas orjalikult iseenda kirgedele. Hullem veel, nende kirgedega osatakse järjest tõhusamalt väliselt manipuleerida. Positiivset vabadust ei saavuta me vaid mõne seadusemuudatusega. Seda peavad toetama haridussüsteem, piisavalt rahastatud teadusasutused, vaba ajakirjandus ning ühiskonna mädapaiseid torkiv kultuurielu.

Ideaaluniversumis poleks reegleid vaja, piisaks kümnest käsust. Reaalmaailmas on inimesel lisaks peaajule ka tunded ja tungid, kõik meie otsused ei saa olla insenerlikult kaalutletud nii enda kui ka teiste kasu silmas pidades. Ostes lapsele tõukeratast või vanamemmele ravimit, ei suuda meist igaüks teha kõiki vajalikke katseid, et veenduda nende kaupade ohutuses. Me ootame põhjendatult, et riik reguleerib vajalikul määral turgu ja välistab sealt ohtliku raami. Ma ei soovi ka igal sammul ise oma vabaduse eest rusikate või kurja sõnaga võidelda, kutsudes korrale oma vabadust täiel rinnal nautivaid eluperemehi, kes teiste heaolu ja närve miskikski ei pea. Riigil pole ainult kohustus vabaduse piiramisest hoiduda, vaid ka kohustus vabaduse kuritarvitamist ohjeldada (PS § 14). Me ei pea taluma naabrit, kes arvab, et just laupäeva varahommik on õige aeg lehepuhuriga tolmutamiseks.

Eesti on vaba. See tähendab, et riik on iseseisev ja vaba võõrvõimust. Eesti kodanik on teatud piirini vaba ka oma riigist – riik ei või sekkuda kodaniku ellu, kus aga pähe tuleb. Eesti riik aga ei ole vaba Eesti inimesest ega või tema huve ja muresid tähelepanuta jätta.