:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2020/08/27/13303162t1h0944.jpg)
- Palve koristab meelerisu
- Parimate soovide hukatus
- Kui aega polegi olemas
Aare Toikka ütleb, et meil kõigil on vaja tarkust ja oskust teha vahet tahtmiste ja võimaluste vahel.
Koroonapiirangutest vabanenud teatrites ollakse mõnusas ärevuses, sest septembris esietendub üle 15 lavastuse: kas kõigile jätkub publikut, kuidas publik käitub, ent peamine, kuidas sunnitud paus on sütitanud tegijaid ja kas vaatajad saavad kogeda teatriimet? Ootused ja lootused on kõrged ka VAT Teatris, kus juba 3. septembril esietendub teatri asutaja ja kunstilise juhi Aare Toikka versioon kõigile tuntud «Romeo ja Julia» loost.
VAT Teater sai kultuuriministeeriumilt koroonapausi leevendamiseks 50 000 eurot, ent see summa ei katnud kogu miinust, vaid osa sellest. Teatril jäi ära või lükkus sügisesse 70 kevadist etendust, lükati edasi kaks esietendust, mis omakorda nihutas paigast peaaegu kogu kavandatud hooaja 2020/2021. «Kuid eks me saame järjele,» ütleb Toikka. Pärast «Romeot ja Juliat» tulevad publiku ette Sulev Keeduse ja Jon Steele’i «Sõjasõltlane» ja Helen Rekkori autorilavastus «Tallinnville», esimene 3. oktoobril, teine 12. novembril.
«Aga miinustest ja plussidest rääkimine polegi vast päris õige vaatenurk,» täpsustab Toikka. «Mulle tundub, et tuleb ausalt vaadata, mida igaüks teha saab, et toime tulla, mõelda välja uued lähenemised, kohanduda. Ma paigutasin lavastuse «Romeo ja Julia» teksti koostades Shakespeare’i vahele ka mõne Assisi Franciscuse palve ja üks tuntuim neist palub loojalt tarkust hakkama saada vahetegemisega tahtmiste ja võimaluste vahel.»
:format(webp)/nginx/o/2020/08/27/13303163t1h72a0.jpg)
Kriisiolukord ilmutas ka hüvesid. «Me elame muutumise reeglis, ülim loodusseadus kõlab: miski pole püsiv! Keskajal hüüatati: memento mori!, renessanss tõi lause: carpe diem! Koroona tõi igivanad lausungid 21. sajandi «surematuile tarbimisjumalatele» lähemale. Peeglisse vaatamise šokis ilmneb hüve.»
Palve koristab meelerisu
Toikka möönab, et kevadine olukord mõjutas meid kõiki ka psühholoogiliselt. Hirme ja paineid lisandus hulgi. «Kui stressitaset saaks ilmajaamades mõõta nagu õhuniiskust, siis ripuks orkaanihoiatus õhus nagu vene muinasjutu lendav laev. Ja inimesed ongi mitmel pool ümber ilmakera tänavail. Inimesed on erinevad, aga ka väga-väga sarnased. Sotsiaalsete kontaktide pidurdamine vajutab gaasipedaali põhja kuskil, kust algab vägivald. Minu taipamist mööda aitab meelerisu koristada vaid palve. Isegi geenius Roger Penrose ei suuda ammendavalt vastata küsimusele, mis on teadvus, aga ma siiski loodan vanamehe peale.»
Mina ei saa endale vandenõuteooriaid lubada. Teeme oma parimat, nagu anne ja mõistus lubab.
Praeguseks on kaotatud teatritest 50 protsendi piirang, Toikka vaatab tulevikku lootusrikkal pilgul. «Nagu inimesele kohane. Avastasin, et kolme jumaliku vooruse – usu, lootuse ja armastuse – algustähtedest saab moodustada ilusa eestikeelse väljendi ula ja sellest tuletada näiteks toreda sõnapaari – ulakas ulaelu. Mu vaim on vaba. Kui mõneti maalähedasemaks pöörata, siis… Kui tulevad piirangud, reageerime. Kui lubab tormi, läheme varju alla, kui lubab veeuputust, ronime mäkke. Ma ei tea, eks elu näitab.»
/nginx/o/2020/08/27/13303165t1h9961.jpg)
Küsimusele, milliseid piiranguid saab väiketeater endale üldse lubada, sest iga saalis olev inimene loeb, vastab Toikka omakorda küsimustega: missuguseid piiranguid saab endale lubada suur teater; milliseid piiranguid saab endale lubada mõni rahvusvaheline lennundusfirma, mõni laevandusfirma, kel miljonid põlevad tundidega? «Ei ole me keegi erilised ja haavamatud, kui me just ei usu mõnda karvast kätt või kalevi all liikuvaid saladokumente. Mina ei saa endale vandenõuteooriaid lubada. Teeme oma parimat, nagu anne ja mõistus lubab.»
Augusti viimase nädala on Aare Toikka veetnud Vaba Lava teatrikeskuses, sest just seal esietendub 3. septembril tema uuslavastus «Romeo ja Julia». Toikka on lavastajatööd nii kaua teinud, et tal ei ole proovisaalis enam ammu meeleolusid, energiaid aga ta kontrollib. «Stanislavski «Eetika» üleekspluateeritud väljend kõneleb kalosside ukse taha jätmisest, vaat need meeleolukalossid ongi minu proovides enamasti ukse taga. Mina olen lavastaja, mina loon meeleolu. Shakespeare’il on näidend «Henry V», kus Henryle heidetakse ette, et tal pole kombeid, Henry vastab: «Mina olen kuningas, ma loon kombed!»
Küsimusele, miks «Romeo ja Julia», on aga lihtne vastus: Henessi Schmidti ja Karmo Nigulaga. «Elu viis mind nendega kokku ja olen tänulik.» Karmo Nigula oli Katariina Undi ja Peeter Raudsepa lavaka kursusel, kellega Toikka tegi mõni aasta tagasi Gailiti lavastuse «Ekke Moor». Henessi Schmidtiga sai lavastaja kokku, kui tegi Kalju Komissarovi lavakoolis «Dekameroni». Mõlemad on tema hinnangul andekad näitlejad, kes teda inspireerivad.
:format(webp)/nginx/o/2020/08/27/13303166t1h9d7a.jpg)
Parimate soovide hukatus
Aga ikkagi, miks «Romeo ja Julia»? «Ma tahtsin teha seda lugu. Aga miks ma sellesse kinni jäin? Sellele küsimusele vastates jään jänni. Ma mõtlesin inimohvrist kui ainsast ajakangast muutvast väärtusest ja kõnealuse näitemängu puhul on tegu veel isetekkelise puhta armastuse looga. Armastus tuuakse ohvriks. Millele? Montecchi kõneleb valusal leppimise hetkel, et temalt saab enesetapu teinud Julia kompensatsiooniks koguni rahust enam… Rahust enam?! Milline kuratlik meelekindlus ja mille nimel? Oeh! Miks on nii, et siirus kuulub kalmistule? See küsimus hakkas mind kummitama.»
VATi, sel korral küll Vaba Lava lavalt, mille rahvusraamatukogus tegutsev teater mängupaigaks on valinud, kõlab Toikka ja Shakespeare’i «Romeo ja Julia». Toikka ütleb, et ta teeb kõik tekstid omaks, mis ta lavale vahendada võtab, ning Shakespeare’i loo puhul on mitu lahendusnurka, kuid algversiooni üldse muutmata kujul tänasesse päeva vahendamisel polnud tema arust mõtet. «16. sajandi Londoni maavärinast impulsse saanud fantaasialool, mille autor on paigutanud antiigihõngulisse Veronasse, kus tegutseb üks hoopis keskajast pärit frantsiskaanlane ja süžee ise on käinud läbi mitme autori sule alt, olles tõenäoliselt pärit sootuks rahvapärimusest… Kõik see paneb kahtlema. Ma näen üldse suurte klassikute lugusid protsessina, millesse ma tahte ja valmisoleku korral võin oma ajastu vaimuna sekkuda. Kui minna Kivirähkilikuks, siis ükskord me koos Ivan Orava ja William Shakespeare’iga joome põrgus mõne konjakilonksu niikuinii. Ja viide konjakile pole sugugi asjata, sest üks kirjanikest, kelle samasüžeelist teost Shakespeare kasutas, oli prantsuse novellist Painter.»
/nginx/o/2020/08/27/13303168t1h3ea2.jpg)
Nii nagu igas vägevas tragöödias, lähtuvad ka Romeo ja Julia loos inimesed parimast äranägemisest ja soovivad saavutada hüvet, ning just nende parimate soovidega see põrgutee sillutatud saab ja lõpuks on neli laipa. «Kui ma oskaksin taibata, miks see nõnda läheb, siis peaksin olema vähemasti prints Siddharta, kes taipas virgudes, kuidas ringist välja astuda. Aga lihtne vastus oleks päev ja öö, kuid mida see meile ütleb? Mõistatus.»
Koroonaaja ehmatuses püstitati armastajate vahele müürid, sest inimeste liikumist piirati. Küsides Toikkalt, kas aeg on olnud armastajate vastu armutu, vastab ta taas küsimusega: kuidas saab olla aeg ja armutu? «Kuidas need sõnad küll kokku käivad? Tõsi, Elina Reinold vahendab me lavastuses üht järgmist mõttekäiku: «Aeg pole näinud rusuvamat tundi veel igaviku raskel palverännul! Need päevad viimased on toonud Veronale nii palju ahastust ja valu kui ei iial enne. Ei ole näinud inimese silmad veel nii põudset aega – kõik silmaveed on kuivanud, põud, valuleitsak tapab aru! Oh aeg, oh aeg, oh aeg, oh hirmus aeg, nii musta aega pole olnud veel.»
Samas lisab Toikka, et mõni meie kaasaegsetest füüsikutest on jõudnud taipamisele, et aega ju üldse polegi, on igikestev olevik mälu- ja võimalustekanga vahel. «Ja kui inimesel on mälu ja võimalus, siis milleks otsida ajas vaenlast?»