Justin Petrone: Põhjamaine Ibiza

Lehe tänava pikenduse purskkaev Pärnu rannas. Foto: Mailiis Ollino

Espressobaari naisterahvas tuletab mulle kangesti meelde üht teist naist, keda kohtasin juba aastaid tagasi, kui olin veel teismelisena haaratud maailma saladuste tundmaõppimisest. Too teine naine, kelle nime ma samuti teada ei saanud, töötas samamoodi rannakohvikus. Ma nägin teda ühel õhtul palju aastaid tagasi ja olin samamoodi üleni ja üdini vapustatud.

See mees saksofoniga seisis Aloha baari laval ja liikus andunult oma meloodiaga kaasa. Kõigepealt kõlas Whami «A Careless Whisper», siis Spandau Balleti «True». Olen kolmkümmend aastat põgenenud kaheksakümnendate eest ja nüüd suruvad need mind kuskil Eesti rannas jälle nurka. Ainult et see polnud lihtsalt mingi Eesti rand. See oli Pärnu rand, tõeline põhjamaine Ibiza. Liivaluidete vahele on peitunud võrkkiikesid, heas vormis kaunite inimeste varjatud kooslusi, baarist Põks saab troopilisi rüüpeid. Paljud asjad Eestis on kuskilt üle võetud, aga see, mida võib näha Pärnu rannas, on puhtalt kohapeal sündinud ime. Sealt leiab Kariibi, Ida-India, Prantsuse Riviera elemente, kõik kenasti ümber pakendatud ideaalseks sümmeetriliseks Eesti võlumaaks. Mu tütrele meeldis see väga. «Vaata ainult seda jumalikku paika, see ongi otse bikiinide ja jookide jaoks mõeldud,» sõnas ta. Ma vaid noogutasin selle peale. «Miks sa jälle halvas tujus oled?» päris tütar. «Ma ei ole halvas tujus,» vastasin. «Oled küll! Sul on seesama rusutud ilme, mis viimasel ajal kogu aeg.»