Karlssonid ja kardemon: kilde Ahvenamaa köögist

Ahvenamaa pannkook ploomimoosi ja vahukoorega. Pidustustel pruugitakse selle kõrvale ka kangemat napsi. Foto: Shutterstock

Me ei söönud Ahvenamaal ühtegi ahvenat. Lihtsalt ei jõudnud. Ka kuulus kohalik õunabrändi jäi proovimata. See oli arutult kallis. Küll aga katsime endale kivisel saarenukil piknikulaua sealse magusa rukkileiva, rammusa juustu ja täidlase õunamahlaga.

Looduslik elegants. Nii iseloomustab Ahvenamaad äärmiselt täpse sõnakasutusega vandeadvokaat Jüri Raidla.

Graniit vajub seal merre tumeda siidina, kord järsult, siis jälle laugjalt. Ahvenamaa algne nimi oli muinaspõhja keeles Ahvaland – veemaa. Nagu oleks keegi visanud Soome ja Rootsi vahele merre tuhandeid suuri punase graniidi tükke, millest saigi Ahvenamaa. Hingemattev vaade, meenub klišee, kuid see on ebaaus hinnang, sest Ahvenamaa on oma kivises ja karges omapäras kordumatu.

Kuid väljend «looduslik elegants» on üks paremaid katseid kirjeldada saarestikku, millest suurim on Ahvenanmanner, kus asub ka pisike pealinn Mariehamn enam kui 11 000 elanikuga. Seal on ka sadam, mille kai ääre sildusid koroonaeelsed rahvarohked Tallink-Silja ja Viking Line’i hiigellaevad teel Helsingist või Tallinnast Stockholmi ja tagasi ning kus sel suvel teevad päevapeatusi koroonaaja vaid pooleni väljamüüdud kruiisilaevad.

Kui olete Põhjalahe ääres sadamakail Baltic Queeni kõhust autoga välja sõitnud, on muidugi küsimus – kuhu edasi, kui aega on umbes seitse tundi? Vastus on lihtne: otse edasi, mööda maanteed põhja, viimase suurema külani.

On hiline hommikutund, kui libiseme läbi unise Mariehamni – peaaegu ei ühtki hingelist – ja vookleme kaljukünkliku saare teise otsa. Ja võpatame üllatunult.

Viinapuud? Siin? Nii suurte ja punaste marjadega?

Ei… ehk on need hoopis kidurama kasvuga õunapuud?

Jah, punapõselised õunad, ei mingit kahtlust.