Kui Juku-Kalle Raid Kuku klubis oma õlle viimaks joodud saab, oleme juba lootusetult hiljaks jäänud. Kusagil teispool vanalinna Kopli tänaval on meid tubli veerand tundi oodanud naksuvate kannatusetrossidega fotograaf, ent sammub – seda tuleb rõhutada – Juku-Kalle ruttu. «Mis on? Kas ei jaksa kõndida?» õiendab ta minu kallal, kui šarpeina ähkides ta kannul püsida püüan. Loendamatutel hilisõhtustel viimasele rongile tõttamistel on Raid ära mõõtnud, et suudab Vabaduse väljakult Balti jaama põrutada kuue (talvel seitsme) minutiga. Rongiga sõidab ta sealjuures ainult kaks peatust ehk Tondile, ning nagu ma arukalt märgin, oleks tal palju lihtsam teha seda trammiga sealtsamast Vabaduse väljakult. Kuid Juku-Kalle ei eelista kojuminekuks trammi. Talle meeldib rong sama palju kui Balti jaam, kuhu ta kunagi 80ndate algul kodust elu avastama jooksnud murdeealisena saabus, silmad pärani lahti.
