/nginx/o/2020/08/28/13305385t1hb66d.jpg)
- Isikumonument tunnustab rohkemat kui isikut
- Avalikus ruumis on vähe õnnestunud teoseid
- Momumendid peegeldavad ühiskonna seisundit
Avalikust ruumist peegeldub ühiskonna kultuuripoliitiline seisund, mistõttu oleks tark lasta monumentaalteoste loomise üle otsustada professionaalidel, kirjutab kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro.
Ajal, mil maailmas käivad monumentide mahavõtmise aktsioonid ja avaliku ruumi reformimine koos tuliste sõnavõttudega, saime Eestis tunda ühe kavandatava skulptuuri monumentaalset (või monumentaal-groteskset?) eellainet.
Minultki küsiti Pätsi pea kohta kommentaari; olin parajasti kesk ZOOMis toimuvat EKA lõputööde kaitsmise komisjoni ega saanud ekraanile ilmunud sõnumile vastata. Paari tunni pärast kommentaari enam ei vajatud – neid oli laekunud liiga palju. Reageeris igaüks, teravmeelseid paralleele tõid välja nii vastu kui ka poolt olijad. Midagi hasartset oli selles reaktsioonilaviinis, innukalt kleebiti kavandi kõrvale Lenineid, mütoloogia- või multifilmitegelasi. President Päts suutis aastate tagant algatada rohkelt ühistegevust. Ei tea, kas monumendi elu linnaruumis tuleb sama sündmusterohke?
Isikumonument tänapäeval
Mis funktsioon on üldse isikumonumendil praeguses maailmas? Kuidas ta sobib tänapäevasesse avalikku ruumi? Isikule loodud monumendiga ei tunnustata mitte ainult (võib juhtuda isegi, et mitte niivõrd) inimest, vaid nähtust, mida ta esindab. Ühiseid tõekspidamisi, hinnatud tegusid, institutsiooni, mille eesotsas ta oli (nagu Pätsi puhul). Tänapäevane monument võiks olla isiku ja tema tähenduse julge analüüs, autoririske võttev kunstiteos, mis suudab oma vormiga portreteeritavat kui fenomeni avada ja tema vastu huvi äratada.
On märkimisväärne, et nii üldrahvalik kui ka riigiinstitutsioonide esimene ootus isikumomendile on eelkõige füsiognoomiliselt sarnane portree või figuur. Ja seda mitte ainult Eestis – näiteks tekkis sel suvel poleemika mustanahalise naisluuletaja Maya Angelou monumendi ümber San Franciscos. Väljavalitud kunstniku monumendikavandis häirisid tellijat «mittefiguratiivsed elemendid». Mustanahaline naisskulptor jäeti mängust välja ning alustati uue konkursiga, mis pani kohaliku kogukonna nördima püstitamisprotsessi silmakirjalikkuse pärast. Ausammast ollakse harjunud nägema just sedasorti pronkskujudena, mida läänemaailmas praegu üksteise järel maha võetakse.
Tänapäevane monument võiks olla isiku ja tema tähenduse julge analüüs, autoririske võttev kunstiteos, mis suudab oma vormiga portreteeritavat kui fenomeni avada ja tema vastu huvi äratada.
Esimene iseseisvusaeg ja president olid okupatsiooniaastatel eestlastele vabaduse ja allaandmatuse sümboliks, kuitahes vastuoluliseks tegelaseks me ka Pätsi ei pea. Leida sellisele sümbolile linnaruumis koht ja kuju, mida aktsepteeriks ka otsustav komisjon, on suur katsumus. Näeme, et kõnealune Pätsi pea seda mõneti suutis – äratuntav portree, monumentaalne vorm, mis võttis tugevalt arvesse tellija ootusi.
Kiilaspäise vana mehe morn ja süngevõitu hiigelpea toob sisse oma tõlgendused ja tähendused. Kuigi kavandatud traditsioonilise portreena, hõlmab teos – tahtlikult või mitte – enesekriitilist elementi, groteskset kõrvalpilku monumentaalportreedele. Mõnd folklooritegelast meenutav pea tekitab omalaadset nukrust, paneb mõtlema Pätsile kui inimesele ning tema positsioonile noore riigi esimese (ja pikaks ajaks viimase) presidendina. Sõnum näib olevat seegi, et aastal 2020 on kasutatud just sellist vormi- ja modelleerimiskaanonit. Ei ole siin tänapäevase monumendi kontseptuaalsemat lähenemist, julgeid ruumilisi ja vormilisi eksperimente, kuid tuleb möönda, et mingi refleksioon ja ehk kogematagi kõlav interpretatsioon on selles konkursi võidutöös olemas. Seda enam, et objektile lisandub kogu ühiskondlik diskussioon, omalaadne eneseanalüüs.
Võimulolija suuremõõtmelise portree näiteid on maailmas kenake hulk. Ja groteskiküsimus on aktuaalne – näiteks kuulsad Mount Rushmore’i presidendipead raiuti Lõuna-Dakotas kaljudesse algse eesmärgiga turiste piirkonda meelitada. Algidee oli tahuda kaljudesse indiaanipealike portreed, kuid otsustati märgiliste presidentide kasuks. Kohalikud hõimud olid sellest löödud ning otsustasid vastukäiguna ehitada veel suuremast kaljumäest indiaanipealik Pöörase Hobuse ratsamonumendi. 195 meetri laiune monument on veel lõpetamata, kuigi turistimagnetina juba toimib. Samas on kohalikud indiaanihõimud päris häiritud sellest, et nende pühad mäestikud on langenud skulpturaalse võimudebati ohvriks. Et mitte alla jääda USA-le, on ka hiinlastel oma kaljupea – 2007. aastal Mandariinisaarele rajatud 32 meetri kõrgune noore Mao Zedongi pea, mis läks maksma 300 miljonit dollarit. Umbes sama kõrge on nõukogudeaegne langetatud peaga sõduri kaljumonument, mis asub Valgevenes. CNN lisas selle kuju naljaga pooleks maailma koledaimate vaatamisväärsuste hulka – hiljem küll vabandades, sest valgevenelaste jaoks oli teosel sügavam tähendus, nimelt mälestatakse sellega natsiarmeele vapralt vastu pannud väikese Bresti kindluse kaitsjaid.
Mõned tänapäevased isikumonumendid
/nginx/o/2020/08/28/13305386t1h1130.jpg)
• Lähinaabrusest on võtta suurepärane näide Soomest – kuulsa Sibeliuse monumendi skulpturaalne abstraktne vorm on nii õnnestunud, et selle kuvandi järgi tuntakse heliloojat rohkemgi kui ta näojoonte põhjal. Monument annab edasi jõulist vormikeelt, sümfoonilist väge, oreliviledega sarnanev installatsioon olevat kokku pandud nii, et sobiv tuul tooks esile Sibeliuse «Finlandia» helid. Monument loodi Soome rahvushelilooja 100. sünniaastapäevaks, konkursi võitnud skulptor Eila Hiltoneni kavandit peeti toona riskantseks ja julgeks, samuti nõuti kunstnikult, et ta täiendaks monumenti siiski Sibeliuse portreega – mis on jäänud aga eraldiseisvaks detailiks, mida monumendist vaevalt teatakse.
/nginx/o/2020/08/28/13305388t1ha385.jpg)
• Lõuna-Aafrika kunstniku Marco Cianfanelli monument Nelson Mandelale, mis koosneb viiekümnest kuni 9 meetri kõrgusest metallribast, mis kinnituvad betoonist põrandale ja loovad tõkestatud, justkui trellidevahelise ruumi – distantsilt moodustavad ribad Mandela portreekujutise. Monument asub paigas, kus politsei vahistas Mandela.
/nginx/o/2020/08/28/13305389t1h5d92.jpg)
• Õnnestunud on Juri Lotmani monument Tartus ülikooli raamatukogu juures – hea interpretatsioon semiootiku karakterile, veenva joonetõmbega värske ja skitsilik portreevisand, mis on esteetiliselt nauditav. Mati Karminil õnnestuvad minimalistlikud modernsed visandid hästi, Charles Leroux’le pühendatud mälestusmärk «Julgetele ja teotahtelistele inimestele» Pirita teel oli lapsepõlves üks erutavamaid skulptuurielamusi.
/nginx/o/2020/08/28/13305391t1hf43c.jpg)
• Pigem tehnoloogiliselt muljet avaldav on Tšehhi kunstniku David Cerny 11 meetri kõrgune Kafka portree pealkirjaga «Metalmorfoos», mis asub Praha kesklinnas. Kroomitud metallsegmendid roteeruvad ja panevad ümbrust peegeldava skulptuuri lainetama – kunstniku väidetav tõlgendus kirjaniku piinatud olemusest.
Originaalsus või kompromiss?
Aga kes peaks otsustama avaliku ruumi kunsti üle praegu ja siin? Kes võiks ja saaks selle eest vastutada? On suurepärane, et meil on olemas protsendikunst. Ning juba hea hulk aastaid on toimunud tõsiselt võetavaid riiklikke konkursse avaliku ruumi kunstile. On suurepärane, et mahuka skulptuuri ja ruumikunstiga tegelevad kunstnikud on saanud erialast tööd. Aga väga palju õnnestunud teoseid avalikus ruumis üles lugeda ei saa.
Miks ülesköetud lootused enamasti üsna tagasihoidliku disainilahendusega piirduvad? Konkurssidel on žüriid, kus osaleb ka arvestatav protsent kunstiga seotud inimesi, esindajad pakuvad välja kunstnike liit ja arhitektide liit, sageli on lausa pooled komisjoni liikmed kunsti- või arhitektuuriväljaga seotud. Ülejäänud pool moodustub riigi või linna inimestest, poliitikutest, protsendikunsti puhul institutsiooni või ettevõtte haldajatest. Koos istuvad inimesed, kel on kunstist väga erinevad arusaamad – ja tihti päädib võistlus hädapärast kõigile vastuvõetava kompromisslahendusega. Kunstnike liidu esindajana olen kahel korral žüriitöös osalenud. Lootus midagi julgemat, eksperimentaalset ja autoripärast linnaruumi aidata sai löögi juba esimesel korral. Kogemus oli järgmine: kunstiinimeste rinne pooldas üht julgemat ideed, mida institutsiooni esindajad ei toetanud. Häälteenamus tõi esikohale siiski kunstnike valiku. Asutuse juht oli kategooriliselt valiku vastu, ta ei oleks osanud valikut oma töötajatele põhjendada, ent komisjoniliikmena vastutas ta võidutöö eest. Olukord läks teravaks ja konkursi korraldaja palus teha uue hääletusringi, mille tulemusena valiti taas kesine disainilahendus.
Avalik ruum kuulub kõigile, kuid kas just seetõttu ei peaks seal eksponeeritava üle otsustama oma ala ekspert? Teistel ongi siin raske täit vastutust võtta.
Suurte monumentide kõigile teadaolev näide on Eiffeli torn, mis püstitati eraettevõtja ja arhitekti koostöös 1889. aastal, tähistamaks Prantsuse revolutsiooni 100. aastapäeva. Linn pidi torni 20 aasta pärast enda valdusesse saama ning plaanis selle kohe lammutada – nii koledaks ja piinlikuks peeti seda. Ehitusloa tingimusekski oli, et objekt peab olema lihtsasti lammutatav.
Originaalne kunstiteos avalikus ruumis on selline, mis ei sobitu kohe esmapilgul kõikide vaatajate arusaamadega, see ei korda laiale maitsele vastavalt disainitud kujundit.
Demokraatlik komisjon eri valdkondade esindajatest võib mõnikord hästi õnnestuda, kuid sageli on tegu eri meelt inimeste kooslusega, kes peavad lühikese ajaga kompromissile jõudma.
Huvitav, mis saaks siis, kui komisjonid liiguksid mööda erialast koostööd tegevaid kunstiekspertide kooslusi – valiku langetaks näiteks kunstihoone, EKKMi, Kumu või Kaasaegse Kunsti Keskuse kollektiiv, kus töötavad professionaalsed kuraatorid-kunstnikud?
Kas tuge võiks pakkuda konkurss ka kuratoorsele nägemusele, mis käiks vastava tellimusega kaasas? Kas on mõeldav, et «protsendikunsti» kunstnik valitakse ja kaasatakse rajatise meeskonda juba ehituse algstaadiumis – kaasarääkijana, mitte hilisema dekoratiivse detaili pakkujana?
Kriitilise tänapäevase kunsti eksponeerimine avalikus ruumis on luksus, mida saab endale lubada tugev, demokraatlikult enesekindel riik.
Hetkel toimib kuraatorina vaid tellitava teose lähteülesanne. Ning kuna konkursil osalemine on kunstnike ja arhitektide jaoks suur töö, mis võib kesta paarist nädalast paari kuuni, püütakse olla võimalikult truu lähteülesandele ning maksimaalselt meelepärane võimalikule otsustajate kogule. Liiga originaalsed ideed kärbitakse ebaõnnestumise kartuses sageli juba tegijate endi poolt maha.
Kriitilise tänapäevase kunsti eksponeerimine avalikus ruumis on luksus, mida saab endale lubada tugev, demokraatlikult enesekindel riik. Ja kindlasti seab avalik ruum teistsugused tingimused kui galerii või kunstimuuseum. Avaliku ruumi kunst on ka poliitiline vahend. Mõelgem, kuidas see näitab riigi profiili, kui seda vahendit saab kasutada vastavalt pigem kunstnik, poliitik või võimuorgan. Eestis on läbi põetud ideoloogilise diktatuuri monumendid ja neist vabanetud (kuigi siin oleks vaja veel häid lahendusi, ehk paremaidki kui leedulaste nõukogude kommertspark). On jõutud staadiumi, kus kunsti tee avalikku ruumi on läbipaistvam.
Monumendid ja poliitika
Avalik ruum on väga selge tekst, kust välja lugeda ühiskonna kultuuripoliitilist seisundit. Ilmselgelt peegeldab see ideoloogiaid, majanduslikku seisu, sotsiaalseid ja poliitilisi hoiakuid – aga kindlasti ka peenemaid nüansse, kultuurisiseseid arengusuundi. Filosoof Rancière väidab, et esteetiline on poliitiline. Kes otsustab selle üle, mis on nähtav? Ja kui targalt ja edasijõudnult ta seda teeb? Otsustaja on tark, kui tellib selleks otsuseks eriala eksperdi.
Intelligentsete monumentidena meenuvad Jochen Gertzi teosed: näiteks fašismivastane monument Hamburgi eeslinnas, kus 12-meetrise metallsamba seintele said kohalikud elanikud kirjutada oma mälestused-tunded seoses Teise maailmasõja taagaga, täiskirjutatud seinte osa liikus alla, et anda järgmise inimkõrguse jagu ruumi kirjutamiseks – kuni kaduski lõplikult maa alla ja on nähtav vaid ühes metroopeatuses.
Monumendikunst võib vabalt olla ka päevapoliitiline ja aktuaalselt kriitiline, nagu näiteks kunstimaailma vembumeheks peetud Maurizio Cattelani marmorskulptuur, mis telliti kunstnikult pärast 2008. aasta majanduskriisi. Viiemeetrine püstine klassitsistlik marmorkäsi, mis seisab fašistlikus stiilis börsihoone ees Milanos, oleks justkui Rooma tervituse (või fašistliku saluudi) asendis, kuid sõrmed on ära murdunud... kõik peale keskmise. Monumendiga saab kahtlemata edukalt nalja teha – briti kunstniku David Shrigley Manhattanil eksponeeritud massiivne graniitskulptuur «Memoriaal» demonstreeris igavikulises formaadis argist ostunimekirja.
Märkimisväärselt jõulisi ja väga tundlikke memoriaale on maailmas üha juurde tulemas. Sellised on näiteks holokausti memoriaal Berliinis ja rassiterrori ohvritele pühendatud Riiklik Rahu ja Õigluse Memoriaal Montgomercys, 11. septembri memoriaal New Yorgis. Eestiski ei jää kindlasti alla kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel, mis on JVR Arhitektide suurepärane maastikuarhitektuuri teos.
Debatt avaliku ruumi kunsti üle on oluline, sama oluline on lasta sel kunstiliigil olla vabam ja võtta endiselt osa ühiskondlikest debattidest.
Veel enne käesoleva artikli lõpetamist kogus jõudu uus diskussioonilaine, mis on seadnud küsimuse alla teise Maarjamäel asuva mastaapse ja tugeva monumentaalteose – arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Mati Variku Maarjamäe memoriaali. Usun, et vähesed kahtlevad siin arhitekti võimekuses ning ka selles, et teos oli omas ajastus erakordne saavutus. Kindlasti oma ajastu kõige õnnestunum mastaapne avaliku ruumi teos Baltikumis, mis murdis end tollastest kaanonitest vormiliselt ja esteetiliselt üsna osavalt välja. Näeme jõulisi vorme, arhitektuurset kompositsiooni, skulpturaalsed elemendid ei tee sümbolitena nähtavat kummardust okupatsioonivõimule.
Memoriaali otsene eesmärk oli ka toona mälestada Teises maailmasõjas hukkunuid, see ei olnud püstitatud Nõukogude võimu kiituseks. Olen seda meelt, et võõrvõimu, despootide, vägivaldse minevikuga suurkujude ausammaste koht ei tohi olla aktiivses avalikus linnaruumis. Ühiskonda ja inimesi traumeerinud tegelased ja diktatuurid – ka teoste kujul – kuuluvad museaalsesse keskkonda, ajaloo märkidena eraldi kollektsioonidesse, parkidesse, professionaalse kontrolliga ruumi. Maarjamäe memoriaal asub juba eraldi alal kesklinnast väljas, see ongi justkui ajastu esteetiline näide, mida õnneks ei koorma sümboliline propagandaelement. Tegemist on autoriteosega, mille olulisem ja aktiivne osa asub praeguseks kultuuri-, mitte poliitikaväljas.
Märksa suuremat kõhedust tekitab see, et Euroopas on ilma suurema kriitikata ikka veel püsti mitmeid brutaalseid valitsejakujusid. Sel suvel võeti Belgias maha kuningas Leopoldi kuju – kuidas suhestuda erakordselt jõhkra võimuriga, kes ekspluateeris asumaade põliselanikke, karistades mehi, naisi ja lapsi käte amputeerimisega, kui need ei täitnud saagikorjamise normi? Samalaadi profiiliga on austatud maadeavastaja Kolumbus, kelle nimi sisaldub siiani prestiižikate asutuste ja institutsioonide nimetustes. Murdmaa teos ei ole vähemalt otseselt brutaalse võõrvõimu ülistus, tema asukoht on passiivne, pigem toimibki ta poliitilises võtmes ajastu teemapargina.
Debatt avaliku ruumi kunsti üle on oluline, sama oluline on lasta sel kunstiliigil olla vabam ja võtta endiselt osa ühiskondlikest debattidest. Ilusaid arhitektuurseid maastikke tuleb üha juurde – monumentidele lisaks on avalikus ruumis ka mitmed suurepärased linnaväljakud, näiteks Võrus ja Põlvas.
Ning ärgem unustagem, et mõnigi kord on monumendi iga lühem kui keskmine inimelu. Loogem ja telligem parem lühemaks ajaks erutavaid, murrangulisi ja aktiivseid teoseid kui igavesi ja igavaid taieseid.