Mihkel Kunnus: koroonaturvavööde ahistus ja vältimatus

Fookuse Hariduse ja Teaduse toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Sander Ilvest

• Mistahes distantsõpe ja e-abivahendid on alati vaid hädalahendus.
• Igas kooliperes leidub nii rahulikumaid kui ka rahutumaid hingi.
• Lühidistantsilt näkkukarjumine ei saa kuskil olla suhtlusmeetod.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli... mis? Õpetajad juba haigestunud? Kõigil maskid juba ees? Klassi täituvuskvoot juba täis? Seep ja desinfektant juba otsas?

Tänases lehes annavad Katrin Idla ja Marek Strandberg kimbu juhiseid, kuidas koolides «turvavöö» peale panna. Seal on hulk konkreetseid soovitusi, aga vaataksin seda samuti kui mõtteviisi, insenerliku hoiaku juurutamist ehk midagi, mida võiks harjutada mänguliselt ka koos lastega. Just mänguliselt, sest psühholoogilist mõõdet ei saa alahinnata.

Pidevalt kõrgenenud ärevusseisund kurnab organismi ja nõrgendab samuti immuunsüsteemi. Ja ärevusseisundis ei saa hästi õppida ega süveneda. Ning pole kerge leida õiget tasakaalu erineva neurootilisuse tasemega inimeste vahel, sest neurootilisemaid tuleks julgustada, ent uljaspäid vastupidi – rangemalt hoiatada.

«Turvavöö» on ses mõttes tabav kujund, et väga valdavalt see seadeldis õnneks sihipäraselt rakenduma ei pea ehk see on pelgalt igaks juhuks. Eksitav on see kujund aga ses mõttes, et turvavöö autos ei vaja mingit kasutajapoolset lisainvesteeringut ja selle kasutamine ei häiri sõitmist. Seevastu turvavööd, mis koolides peaks kaitsma kokkupõrgetel koroonaga, on päris kulukad, keerulised ja häirivad kohe vägagi õppetööd. Kui paljud näiteks kasutaks alati ja igaks juhuks «turvavööd», millega oleks komplektis vaatevälja ahendav ja hingamist raskendav gaasimask ning mille kasutamisel langeks auto sõidukiirus näiteks kolmandiku võrra?

See võib kasutamise innukust kõvasti kahandada. Eriti kui meenutada, kui visalt ja sanktsioonirohkelt juurdus tavalise turvavöö kasutamise muutmine üldiseks harjumuseks.

Kui paljud näiteks kasutaksid alati ja igaks juhuks turvavööd, millega oleks komplektis vaatevälja ahendav ja hingamist raskendav gaasimask ning mille kasutamisel langeks auto sõidukiirus kolmandiku võrra?

Fakt on ometi ju ka see, et väga valdav osa neist piirangutest on tõesti niisama, need pole enamat kui keerukad, kohmakad ja kulukad žestid. Väga suur osa neist maskidest, mis segavad märkimisväärselt hingamist ja häirivad suhtlemist, on kallid ja prügistavad, ei puutu kokku ühegi koroonaosakesega. Siiski pole vähemalt praegu sellisele pimedale ja preventiivsele vaippommitamisele – või pigem totaalsele kaevikutesse tõmbumisele – mingit elegantsemat ja täpsemat alternatiivi. Või ehk luua välismaailmast isoleeritud internaatkoolid?

Samuti on igasugused distantsõpped ja e-digivigurid eufemistlikud nimetused sellele, mis need de facto on, nimelt hädalahendused. Rõhuga sõnal «häda». Või veelgi täpsemini, mitte niivõrd hädalahendused, kuivõrd suure häda väiksed ja suurte kõrvalmõjudega leevendused.

Seepärast ma väga mõistan – kuigi ei kirjuta tingimusteta alla –, kui ERRi raadiouudiste juht Indrek Kiisler kirjutab: «Me teame, et autoga sõitmine Eesti maanteedel lõpeb aastas 50–70 inimesele surmaga ja sajad inimesed jäävad elu lõpuni sandiks. Ometi peaksime me hulluks veidrikuks politseijuhti, kes ütleb, et seoses novembris saabuva kiilasjääga hakkame juba septembrist sõitma kõikjal kiirusega 15 kilomeetrit tunnis. Sisuliselt samasuguste ettepanekutega esinevad ülereageerivad koolijuhid töötavad aga rõõmsalt oma ametis edasi.» («Koolijuhtide ülereageerimisele tuleb vastu hakata», ERR 26.08.)

Veel: praeguseks on nakkamismehhanismid piisavalt selged mõistmaks, miks ööklubid ja baarid on ideaalsed nakkuskolded – seal on ju lühidistantsilt näkkukarjumine peamine suhtlusmeetod. Seepärast lisaksin Idla ja Strandbergi soovitustele veel ühe: õpetaja, ära karju lapse peale. No vähemalt mitte lähedalt.

Või veel parem – lahuta helivaljus tehnoloogia abil välja hingamise intensiivsusest. Kasuta megafoni või põsemikrofoni. Sest kooli ei tule ju ainult Arno, vaid ka Toots. Ja Indrek ja Katrin ja Marek. Ja Sveta ja Mikk. Ning nad kõik tuleb kuidagi ühe katuse alla ära mahutada. Või siis siiski mitte päris kõik ja päris ühe.

Küllap on praegu hea aeg meenutada seost, mis on palju üldisem kui lihtsalt koolikorraldus. Nimelt seda, et süsteemi efektiivsus ja säilenõtkus on pöördvõrdelises seoses. Kui efektiivsus suureneb, siis suureneb ka haprus. Kui tuhanded õpilased koondada ühte superkooli, siis on see väga efektiivne, aga ka väga haavatav süsteem.