Arvamusplats: kas veganlus säästab keskkonda?

Tõsi on, et veis sööb 10 kg liha kasvatamiseks 100 kg ja enamgi rohtu. Loomal ei kulu sööt ainult liha kasvatamiseks, vaid veel rohkem kulub seda iseenda liigutamiseks. Foto: Ain Liiva

Üle kahekümne aasta enda metsaga tegeledes on mul olnud võimalus jälgida looduse protsesse ning aega juurelda kliima ja süsinikuringe seoste üle. Lisaks professorite artikleid lugedes olen pildi endale selgeks teinud. Ainsaks mõistatuseks oli jäänud lihasöömise kahjulikkuse põhjendus.

Arusaama looma tapmise ebainimlikkusest jätaks kindlasti arutelust välja, kuna tapmine on looduse loomulik osa ja ebainimlikuks on selle mõelnud loodusest irdunud inimmõistus, mille kohaselt näiteks terve karusloomade populatsiooni väljasuretamine olla igati inimlik. Erinevalt loodusest suudab vaid inimene tappa valimatult ja rumalusest ning eelistada naftatoodet looduslikule.

Mõistatuse võti

Tänu juhusele komistasin Postimehes ühe Aleksei Lotmani grillimisteemalist lugu kommenteerinud asjatundja otsa, kes juhatas mõistatuse võtme juurde. Nimelt olla kommenteerija sõnul kauges minevikus raiskav elulaad ja majandamine – sööta loomadele sisse piltlikult 100 kg taimset toitu selleks, et saada 10 kg liha – olnud võimatu säärase majandamise väikese kasuteguri tõttu. Veel mainib asjatundja, et vanad eestlased olid sisuliselt taimetoitlased ja rohkem liha hakati sööma alles sõjaeelse Eesti vabariigi ajal.

Koolis õpitut meenutades olid väga kaugel ajal ikka kõigepealt korilased, kes sõid kõike, kellest jõud üle käis, kasvõi putukaid. Siis tulid kütid, kes sõid mammuteid, ja pärast kütte karjakasvatajad, kes elavad tänaseni. Seega ei saa kuidagi väita, et inimene on tegelikult loodud taimetoitlaseks.

Aga tõsi on, et lehm sööb 10 kg liha kasvatamiseks 100 kg ja enamgi rohtu. Loomal ei kulu sööt ainult liha kasvatamiseks, vaid veel rohkem kulub seda iseenda liigutamiseks. Paraku on ainult sellisele „raiskamise” väitele tuginemine primitiivne lähenemine ja protsessi mõistmiseks tuleb alustada kaugemalt.

Süsinikuringe

Puude puhul saab nii mõnigi süsinikuringest aru: kasvades puu seda seob ja kõdunedes vabastab. Ringe kestab umbes 100 aastat – 70 puu kasvab ja 30 kõduneb. Rohu puhul toimub sama protsess ühe aastaga. Kõdunedes ehk süsiniku ühinemisel hapnikuga vabaneb lisaks CO2-le fotosünteesi käigus seotud päikeseenergia, mida on selgelt näha samaväärse kiirema protsessi juures – põlemine. Kõdunemisel vabaneva soojuse tõestuseks fakt, et näiteks märja hakkpuidu hunnik süttib iseenesest intensiivset kõdunemist soodustava niiskuse olemasolu ja piisava hulga hapniku juurdepääsu korral. Sipelgateadlaste sõnul kütavad kuklased enda pesa kuuseokaste kõdusoojusega, mistõttu peavad nad okkaid kogu aeg juurde kuhjama. Valguse eraldumise märkamiseks on kõdunemine liialt aeglane protsess, aga vanade metsameeste väitel pidid kõdukännud vahel pimeduses nõrgalt helendama.

Teatavasti hingab lehm või inimene sisse hapnikku ja puhub välja süsihappegaasi. Aga kust tuleb reaktsiooniks vajalik süsinik? Selleks saab olla vaid toiduga sisse söödud n-ö kütus.

Uskumatuna kõlab väide, et elusolendi paneb liikuma sisuliselt kõduneva rohu vägi, kas siis energiat ammutades otse rohust või lihasse kontsentreeritud kujul. Olend on looduse hämmastav leiutis.

Elusolend süsinikuringes

Lehmal juhtub selline kurioosum, et ärasöödud rohi enam põllul ei kõdune, vaid looma magu suunab süsiniku vereringesse, kust osa sellest saadetakse lihaskoe ja skeleti ehituseks, teine osa ühineb kopsus hapnikuga ja hingatakse välja CO2 näol ja keemilises reaktsioonis vabanenud energiat kasutab loom enda liigutamiseks. Taolisest skeemist järeldub, et luud ja lihased peavad sisaldama puhast (hapnikuga ühinemata) süsinikku, mille tunnuseks on omadus põleda. Luud teatavasti ka põlevad, kuivatatud liha põleb ja eriti hästi põleb rasv, mida kindlasti igaüks on grillides kogenud.

Selline näeb välja süsinikuringe elusolendit süsteemi lülitades ja seesama lehma näide kehtib kõikide olendite kohta putukateni välja. Puhtlihasööjatel siirdub söödud looma lihas salvestatud süsinik koos päikeseenergiaga sööja kõhtu, kus kordub sisuliselt sama protsess, mis rohusööjalgi.

Ise olen korduvalt kogenud, et liha sisaldab energiat veganitoidust mitu korda rohkem. Näiteks on juurikakütusega täidetud paak mul metsas rasket tööd tehes tühi paari tunniga, aga korralik seapraad kestab 5–6 tundi mureta.

Ega lehm asjata karjamaal terve päev söömisega tegele.

Olematu erinevus

Lihasööja ja vegani sisuline erinevus on kõigest mõningane süsinikuringe kestus vaheetapi ehk rohusööja näol.

Ei pea olema Einstein, saamaks aru, et kui lehm rohtu ära ei söö, siis see kõduneb nagunii. Ei mingit vahet süsinikuringes. Küll võib mõnele uudisena tunduda, et inimese ühesüsteemne magu erineb lehma kahesüsteemsest ja teatavasti rohtu ei seedi.

Järelikult juhul, kui kogu inimkond hakkab taimetoitlasteks ja rohusööjaid pole enam vaja, tuleks kõik rohumaad täita kapsaste-porganditega. Kas keegi suudab sellist nalja ette kujutada? Isegi Nõukogude Liidu kunagise juhi Nikita Hruštšovi Ameerika visiidi järgne maisikasvatuse vaimustus kahvatuks taolise „megaprojekti” valguses.

Ei ole loodusele ja kliimale kahjulik lihasööja hunt, ei segatoiduline siga, karu ega inimene. Nad kõik on miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni produktid ja sisse lülitatud looduslikku süsinikuringesse.

Keskkonnale, kliimale, elus­tikule jne on ainult üks vaenlane – fossiilsüsinik. Õigemini inimene, kes seda emiteerib. Aga see on juba pikem ja kahjuks äärmiselt ebameeldiv teema, kust koidab võimalus tappa mitte ainult lehmad-sead, vaid ka iseennast koos kogu elusloodusega.