Sellel vaikimisel on mitu korrust

Jevgeni Zolotko ja Eero Epneri ühine kuraatorinäitus «Vaikiv» Tartu kunstimuuseumis. Näitusevaade. Foto: Hedi Jaansoo

Tartu kunstimuuseumis on veel üleval näitus, ilma milleta on ilmselt raske edaspidi eesti uuemast kunstist kõnelda. Kuid just kõnelemine ise on probleem: nii näituse enda teemaasetuses kui ka selle reflekteerimisel.

Näitus koosneb kahest osast: Jevgeni Zolotko teosest «Vaikiv» ja Eero Epneri koostatud reast maalidest ja fotodest, mis on tehtud aastail 1934–40, ehk siis «vaikival ajastul». Zolotko teos koosneb seitsmest videost, kus jutustatakse ühe mehe lugu, peamiselt tema ema ja teda uurinud teadlase vaatepunktist, kusjuures nende jutt tuleb taustalt ning ekraanilt näeme vaid suletud suuga tehtud miimikat ja žeste (lisaks üks video muude tunnistajatega). Seda saadavad näitusesaalis esemed, millest on videotes juttu. Seda ümbritseb omakorda maalide ja fotode kogum.

Lisapinge loob näitusel see, et «lugu» jõuab vaatajani mittekronoloogiliselt, kui järgida näituseruumide tavatrajektoori: kõigepealt loo lõpuosa ja epiloog allkorrusel, seejärel algusosa tagurpidises järjekorras 2. korrusel. See kuulub muidugi põhiidee juurde, see on üks tähendusrikka vaikimise «kuju»: ma saan teada ainult osi ja mitte loogilises järjestuses. Põhimõtteliselt on kõik korraga vaadeldav, aga vaataja liigub ometi nagu mingi järgnevuse või pidevuse sees, edasi-tagasi, otsekui midagi sealt otsides.