Oma lapsepõlvest saadik tuttavaid retkemaastikke taas külastades tõdesin, et muutunud on õige palju. Tänavune kevad kodukandis ei olnud sugugi hääletu: ka kaugemates kolgastes undas puiduhakkur, lõksus võsagiljotiin, jorises kraavi kaevav buldooser, mütsutas langetus- ja kolksutas kokkuveotraktor. Siin ja seal suurendasid talunikud põllumaa pinda: kündsid üles põlluservi, vedasid pinnatäiteks minema kivihunnikuid, hekseldasid ja raadasid võsalappe. Üha enam on näha põlde, mis ulatuvad silmapiirist silmapiirini. Aga loodushäälte poolest oli kodukandis veedetud kevad tavatult vaikne.
/nginx/o/2020/09/03/13320263t1hf3fd.jpg)