Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine

Margaret Atwood oma romaani «Testamendid» esitlusel Londonis 2019. aasta septembris. Foto: FACUNDO ARRIZABALAGA/EPA

Ma lugesin Margaret Atwoodi «Teenijanna lugu» esimest korda ilmselt kuskil 2005. aasta paiku, hilisteismelisena. Aasta varem jõustus Eestis vanemahüvitise süsteem, mida kõnekeeles nimetati emapalgaks, olgugi et hüvitist võis võtta emb-kumb vanematest. Rein Taagepera ennustas, et loomuliku ­iibe vähenemise tõttu võib Eesti langeda «demograafilisse vetsupotti». «Kuidas panna naised sünnitama?» oli nõnda korduv küsimus, et muutus osaks üldisest foonist, koos uudistega rekordilisest majanduskasvust (9,8 protsenti), kinnisvarahindade tõusust ja Euroopa Liidu regulatsioonidest.

See oli õige aeg «Teenijanna loo» lugemiseks, võib-olla mitte nii erinev sellest ajast, kui kanadalasest autor selle kirjutas. 1985. aastal õpetas Atwood Ameerika Ühendriikides, Tuscaloosa linnas Alabama ülikoolis. Konservatiivist filmitäht Ronald Reagan oli just ülekaalukalt valitud tagasi teiseks ametiajaks. Tema valimiskampaania loosungiks oli «Hommik Ameerikas».

Küsimusele «Kas teie elu on täna parem kui nelja aasta eest?» vastas suur osa valijaid ilmselt jaatavalt. Üldise heaolu taustal võisid Reagani-aegsete evangeelsete konservatiivide ebalevad sammud naiste õiguste piiramiseks samuti jääda märkamatuks või mõistmatuks. Telepastor Jerry Falwelli asutatud «moraalne enamus», mis nõudis abortide keelustamist ja mõistis hukka homoseksuaalsust, võis teha palju kära, aga kaks korda lahutatud meelelahutajast Reagan keskendus valitsemisel rohkem majandusele ja Nõukogude Liiduga kemplemisele. Ja pealegi, üksikutes osariikides suletavate abordikliinikute asemel oli meeldivam mõelda ägedatele pidudele ja taskukohasele kinnisvarale.

Sellises õhustikus mõjuvad düstoopiad värskendavalt. Hea düstoopia võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast ühiskonnast ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav õudus. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast reaalsusest, et tekitada võõristus­efekti, hakata metafoorina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada ebamugavust ja äratundmist, juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem.

George Orwelli «1984» peegeldab lisaks Stalini Nõukogude Liidule autori kogemusi Briti koloniaalbürokraatia ja sõjapropagandamasinaga, kus riikliku julgeoleku nimel lausjälgimist ja tsiviilühiskonna raudse saapa all hoidmist peeti täiesti normaalseks. Aldous Huxley «Hea uus ilm» oleks Henry Fordi tehastes rügavatele töölistele vägagi päevakajalisena tundunud. Hea düstoopia hirmutab kõigepealt seepärast, et ta on nii võõras, ning siis seepärast, et ta on nii tuttav.

«Teenijanna loo» teokraatlik, langevale iibele naiste orjastamisega ja «normaalse», patriarhaalse peremudeli juurde naasev Gileadi riik on väga hästi kirjutatud düstoopia: pole keeruline ette kujutada, kuidas Jerry Falwelli laadsed tüübid, kes nägid Ameerika ühiskondlike ja majanduslike probleemide alget moraalses allakäigus, võinuks võimu juurde pääsedes lisaks abortide keelustamisele ka naistelt vara ära võtta ja kehtestada lisaks kohustuslikule palvetunnile ka kohustusliku vägistamistunni.

Lisaks rõhutab Atwood, et ükski õudus, mida ta oma teoses kujutab, ei ole välja mõeldud, kõigil on olemas ajalooline pretsedent. Aga õõvastavamgi on asjaolu, et loogika, millega Gileadi juhid oma hirmuvalitsust õigustavad – kus naiste väärtus lähtub peamiselt nende sigimisvõimekusest –, on lääne ühiskondades praegugi täiesti igapäevane.

1980. aastate USAs või nullindate Eestis võis see kergesti jääda märkamatuks, sest «sünnitamismasina»-retoorikale ei saa liberaalses demokraatias mingeid väga suuri ümberkorraldusi ehitada. Ent ka toona kaaluti vanemapalga kõrval iibe tõstmiseks tõsiselt ka lastetusmaksu ja teisi karistavaid meetmeid. Paljud hullud mõtted võivad headel aegadel tunduda­ naeruväärsed ja ohutud, ent düstoopiate ülesanne on mõelda, milline on nende potentsiaal siis, kui kontekst muutub.

«Testamentide» – «Teenijanna loo» järje – põhiline probleem ongi selles, et kontekst on kolmekümne aastaga muutunud. Ideed, mis varem tundusid kuskil pinna all pulbitsemas, purskuvad nüüd iganädalase intervalliga mõne valitseva poliitiku suust. 27-aastane vallaline, lastetu naine – ühiskondlikult on see kahjulik element. Mäletate veel seda fraasi toonase fraktsiooniesimehe, praeguse rahandusministri suust? Seda võinuks vabalt öelda ka «Testamentide» komandör Judd.

Atwoodi hoiatused ei mõju enam äratavalt, vaid hilinenult. Ah et moraalimajakatena võimu haaranud mehed on silmakirjalikud ja varjavad ülla retoorika taga halastamatut võimu­iha? Meenutagem vaid, kuidas meie «traditsioonide» ja «normaalsuse» eest seisvaid jõude tabavad süüdistused koduvägivallas või kuidas USAs on evangeelsete kristlaste hääled võitnud Donald Trump, keda vähemalt 17 naist on süüdistanud ahistamises. Mis muud on maailmas uut?

«Testamendid» laiendab «Teenijanna loo» maailma, näidates lisaks rõhutud naistele ka võimuhierarhias suhteliselt kõrgel seisvate «tädide» perspektiivi – tädi Lydia, kes «Teenijanna loos» viis läbi režiimi vastu eksinud naiste näidishukkamisi, on «Testamentides» üks peategelasi, kes salaja smugeldab infot Kanadas elavatele vabadusvõitlejatele. Valgustatakse ka Gileadi tekkimist, Ühendriikide teist kodusõda, ning kliimamuutuste ja keskkonnakahjustuste poolt räsitud maailmas siiski enam-vähem normaalselt jätkuvat elu naaberriigis Kanadas.

Tädi Lydia on «Testamentide» kõige huvitavam kirjanduslik leid. Autobiograafilise eneseõigustusena esitatud lugu sunnib lugejat Lydia motiive pidevalt kahtluse alla seadma ja tuletab meelde, kui lihtne on langeda karismaatilise jutustaja lummusesse, kes oma kuritegudest paari lausega üle libiseb ning ennast vaat et režiimi ohvrina esitab. Eks piinati ju tedagi! Eks oli temagi ju kõigest ettur võimu haaranud sõjardite mängus! Eks üritas ta ju naiskonnale mingitki iseolemist välja võidelda ja eks olnud kaalul ju temagi elu!

Kõigile nendele seletustele annab veenvust asjaolu, et need vastavad ka tõele – ent küsimus, kas Lydia abi Mayday vastupanuliikumisele kaalub üles tema rolli Gileadi totalitaarse võimu alalhoidmisel, jääb ikkagi õhku. Lugejal on meeles, et tema kolleeg Anita valis samasuguse valiku ees olles hoopis surma.

Ka muus osas pole Atwoodi romaanile kirjanduslikult midagi ette heita. Lugu jookseb kiiresti ja efektselt, maailmaloomine on karakteriarendusega kenasti tasakaalus. Surmtõsise «Teenijanna looga» võrreldes on siin rohkem huumorit, meenutades rohkem «MaddAddami» triloogiat. Vahetevahel hakkab Atwoodi stiili nautimist küll segama mõnevõrra konarlik tõlge, kus on palju anglitsisme ning lihtsalt lati alt läbi jooksmist: näiteks USA riigipööret sooritavate meeste vormirõivad olla pärit «Central Castingust», mida võinuks siiski tõlkida kui «kostüümilaost pärit» vormirõivad, säilitamaks Atwoodi irooniat riigipöörajate tõsiseltvõetavuse kohta.

Ent lõpuks pole ka Lydia, Kanadast Gileadi spiooniks läinud Nicole’i ja Gileadi privilegeeritumas klassis üles kasvanud Agnes Jemima loos midagi, mis mõjuks praegusel ajal eriti ootamatu või värske hoiatusena. Viiteid, mida üles korjata, justkui jagub. Euroopa ja Ladina-Ameerika riikide tõrges suhtumine Gileadi põgenikesse tuletab meelde Süüria pagulaskriisi aegu, Kanada valitsuse taotlus oma sõjaliselt võimsama naabriga vähemalt formaalselt häid suhteid hoida mängitakse koos oma tagajärgedega kenasti Nicole’i ja Agnese seikluste taustal lahti.

Tädi Lydia aga kirjeldab, kuidas tema maailma rikkad ja ilusad USA aeglast liikumist kodusõja ja riigipöörde suunas aastaid hirmu ja ootusärevusega jälgisid, samas suurt midagi ette võtmata. «Miks ma arvasin, et asjad kulgevad siiski loomulikku rada? Küllap seepärast, et me olime neist asjust nii kaua kuulnud. Sa ei usu, et taevas maha langeb, enne kui üks tükike sind tabab.» Aga tõesti, mis muud on maailmas uut?

Raske on kirjutada düstoopiat ajal, kui subtiilsus ja vihjelisus tunduvad reaalsest ühiskonnaelust kadunud olevat ja kõik naha all pulbitsenud pingekohad on muutunud kiiresti mädanevateks haavadeks. Jah, muidugi, alati võib hullemaks minna ja kunagi pole liiga hilja pidurit tõmmata. Aga seda me juba teadsime.

Ent Atwoodi vormirõivastes teenijannad, piiblile viitav puritaanlik moraalikoodeks, kastisüsteemi jaotatud ühiskond ja sadistlikud kontrollimeetmed tunduvad täna rohkem nagu nostalgilised viited mingile varasemale ajale, kui «1984» oli kõigi düstoopiate tüvitekst ja halvim, mida oodata osati, oli mingi stalinismi uusversioon. Tegelikkus on osutunud palju jaburamaks – aga mitte vähem hirmutavaks.

Margaret Atwood

«Testamendid»

Tõlkinud Riina Jesmin

Varrak, 2020

464 lk

Margaret Atwood, «Testamendid». Foto: Raamat