Mihkel Kangur, Arko Olesk ja Grete Arro: keskkonnahariduses peab keskmesse nihkuma õpilase enesemotivatsioon

Osa SEEMIKust metsamatkal. Vasakus servas Arko Olesk, paremas servas Mihkel Kangur ning keskel Grete Arro kilekotitäie raja kõrvalt korjatud suitsukonide ja muu rämpsuga. Foto: Elina Malleus-Kotšegarov

Eesti inimeste keskkonnateadmised on pigem head, aga vastav käitumine pigem kehv. Ökoloog Mihkel Kangur, kommunikatsiooniteadlane Arko Olesk ja hariduspsühholoog Grete Arro selgitavad, kuidas olukorda pedagoogilise nihke kaudu parandada.

Meile meeldib pidada ennast keskkonnast hoolivateks inimesteks. 2018. aastal tehtud keskkonnateadlikkuse uuringu tulemuste põhjal arvab 58 protsenti eestimaalastest, et nende kaasmaalased on keskkonnateadlikud. Iseennast peab keskkonnateadlikuks suisa 82 protsenti Eesti elanikest.

​Sama uuringu tulemused näitavad, et peamine keskkonnateadliku tegevuse näide, mida inimesed nimetavad, on kodune prügi sorteerimine. Siit kinni haarates ja asjasse süvenedes hakkab aga välja paistma üks süsteemne lõhe, mis haigutab meie keskkonnahariduses ja ühiskondlikus tunnetuses laiemaltki ning mille ületamiseks on vaja olulist nihet keskkonnast mõtlemisel.