Orgaanilised organid ja mängu ilu

Maria Faust Sacrum Facere "Organi" missioon on näidata, et katedraali orelit saab täiesti kasutada ka uues populaarmuusikas, improvisatsioonis ja džässis. Foto: Kevin Kohjus

Viljandi Jaani kiriku enam kui viie sajandi vanustelt võlvidelt kajavad puhkpillid, vastasseinas kaebleb ja hõiskab vastavalt vajadusele orel. Kantsli kõrval juhatab miniorkestrit südikas ja temperamentne saksofoniga naine, valged tossud jalas. Kiriku kõrgelt vitraažaknalt jälgival vähetuntud pühaku näol on kuidagi ehmunud ilme. Maria Faust Sacrum Facere esitleb värsket albumit.

Rutiin on vaba

Kultuuri, eriti popkultuuri eri vormide puhul kipub sageli mängu ilu nullima etteaimatavus. Filmikangelane pääseb viimasel minutil, raamatu finaalis jooksevad kõik otsad kokku, salmile järgneb refrään, maalid on enamasti kindlalt raamides. Isegi subkultuuri kummitab see häda alalõpmata. Vahel on vastandumised nii enesestmõistetavad ja haigutama panevalt igavad oma seaduspärasuses.

Aga vahel on tore, kui ei tea, mis ees ootab. Ehk proloog ei olegi alguses, vaid hoopis finaalis. Vahel on sünkoopia ainumõeldav ja kontrapunktist saab omalaadne süsteemipuhastus. Ja eriti tore, kui ka kunstnik, artist ei saa selles kindel olla.

Maria Faust on naine, kes tunneb end kodus paljudes üksteist pisut välistavates stiilides, või oleks õigem öelda, et need stiilid tunnevad ennast temas koduselt. Tulemus on igati orgaaniline, loomulik ja haarav, kuigi paradoksaalselt sagedasti üldse mitte turvaline ja vahel ka kuulajat proovile panev.