/nginx/o/2020/09/08/13332739t1h88c1.jpg)
- Vihakõne senine definitsioon on praktiliselt hävitatud.
- Sõnavabaduse jalgealune on Eestis noorte seas aina ebakindlam.
- Probleem on mõttelaiskuses.
Pimesi väljaspoolt imporditud «tõdesid» omaks võttes tekitame vaid halba, kirjutab Isamaa noorteühenduse Res Publica liige Karl Jaagup Vahtre.
Eesti noorte seas on hakanud levima üks läänemaailma suurimaid intellektuaalseid probleeme. Nimetagem seda siinkohal lühidalt tühistamise kultuuriks (cancel culture). Tegemist on ohtliku ja nüüdseks juba nii mõnelgi poo reljeefselt välja kujunenud liikumisega. Filosoofia, millest see liikumine välja on kujunenud, on lai ja haarab peaaegu kõiki ühiskondlikke murekohti, rassiproblemaatikast seksuaalsuse küsimusteni välja.
Keskendun siinkohal ainult ühele osale sellest laiemast pildist, milleks on sõnavabadusele tekkinud oht. Kiirelt kokku võttes on siin üks alusmõtteid, et ka sõnad võivad olla vägivald. See loosung oleks mõistlik, kui räägiksime ainult vihakõnest. Selle asemel viidatakse aga lihtsalt ebameeldivatele väljaütlemistele.
Viimaste aastate jooksul on vihakõne senine definitsioon sama hästi kui hävitatud. Termin on moondunud ja tähendab nüüd suure osa inimeste jaoks lihtsalt solvavat märkust või ebamugavat tõdemust (vahel isegi statistilist fakti, mis ette välja mõeldud maailmapildiga ei sobi).
Üks suuremaid hiljuti Eesti avalikkust paelunud seda sorti teemasid on Alari Kivisaare vastu esitatud petitsioon ning selle vastusena 75 000-eurone kahjunõue Kivisaarelt. Jälgides teema hargnemist ja asjaosaliste argumente, tekkis tunne, et sõnavabaduse jalgealune on Eestis just noorte seas aina ebakindlam. Kas me oleme juba jõudnud niikaugele, et kellegi solvav märkus annab õiguse nõuda inimese vallandamist, rikkuda tema karjäär?
Iga öeldud sõna ei ole vägivald ning seda tasub meeles pidada. Pimeda allumisega mujalt tulnud dogmadele ei saavuta me midagi peale halva.
Kahjuks ei peitu vastus loogilises mõtlemises, vaid maailmavaates. Lühinägelikud aktivistid teevad enda arvates ainult head ja kiusavad pahasid onusid, kes ütlevad pahasid asju. Siinkohal unustatakse mugavalt ära, et ka needsamad «pahad onud» on inimesed, kellel on karjäär, elu, pere jne. Inimese olemus taandatakse ainult ühele lausele või poliitilisele vaatele ja sellest tulenevalt on õigustatud ükskõik milline isiklik rünnak tema vastu. Nii käitudes saab ka heatahtlikust aktivistist südametu kiusaja.
Kallid eakaaslased, selline mõttelaiskus on ohtlik! Ohtlik pole see, mis juhtus Kivisaarega, olgu arvamus selle kohta milline tahes – inimesele jäi alles töö ja elu. Oht seisneb hoopis kaugemal tulevikus.
Terve meie kultuur on üles ehitatud pretsedentidele, nii avalikus elus kui ka kohtus. Kui keegi on midagi ees teinud ja sellele heakskiidu saanud, võib seda ka edaspidi harrastada. Muutes vihakõne definitsiooni ja tegelikku tähendust, jõuame väga ohtlikku punkti. Mis siis, kui mõne aasta pärast on «progressiivse» ühiskonnaosa silmis vihakõne eestluse rõhutamine ja eestlaseks olemine? Kas heidame seejärel üle parda ka rahvusriikluse ja laulupeo? Praegu tundub see halva naljana, kuid Inglismaal uuritakse näiteks vihakõne intsidendina juhtumit, kus keegi riputas üles sildi «It’s okay to be white» («valge olla on okei»).
Me elame lääne kultuuriruumi ääremaadel. Kõik, mis toimub suurtes Euroopa ja Ameerika demokraatlikes riikides, jõuab meieni viivitusega, ka kõik halb. Kõike, mida välismaal tehakse ja öeldakse, ei maksa kohe Eestisse importida. Iga öeldud sõna ei ole vägivald ning seda tasub meeles pidada. Pimeda allumisega mujalt tulnud dogmadele ei saavuta me midagi peale halva.
Mida siis meie, noored, teha saame? Alustada tuleks mõttelaiskuse väljajuurimisest. Väga kerge on mõnest lühikese tsitaadi või videolõigu alusel oma arvamust kujundada. Seda tehes aga ei näe me tervikpilti ja aitame kaasa pooliku või isegi täiesti vale info levikule. Kas näiteks mustanahaline, kelle politseinik maha lasi, ei rünnanud äkki hoopis politseinikku, nii et tegemist oli enesekaitsega? Kas mõne inimrühma halvem majanduslik seis ei tulene mitte hoopis tuhandest faktorist, mitte ühest ainsast lihtsustatud põhjusest? Sellist laadi küsimusi esitades väldime ebaõige informatsiooni levikut.
Paljud noored ei viitsi asju nii tõsiselt läbi mõelda ja uurida. See on täiesti arusaadav – kui hakkaksime iga üksikut juhtumit analüüsima, ei olekski meil elamiseks aega. Igaüks ei saagi olla igas asjas ekspert. Mõnel juhul on ka täiesti õige mitte midagi öelda, aga kui võtad sõna, siis tee seda ainult olukorra iga tahku teades.