:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/08/13333016t1h6846.jpg)
Surma ületamine on inimese jaoks ilmselt suurim utoopia. Selle teostumine tähendaks teaduse seljavõitu looduse üle, tõstaks homo sapiens’i pooljumalaks. Ning tekitaks ilmselt igal tasandil rohkem uusi probleeme, kui lahendaks olemasolevaid. Sest muld, kuhu kedagi eriti ei kutsu, on pakkunud nii elavatele kui ka surnutele mitte üksnes lõpetust, vaid ka lepitust ja unustust – hingerahu ja harmoonilise elu kahte peamist lähtetingimust.
Igavese eluga tuleks inimkond ehk veel kuidagi toime, ehkki see devalveeriks materiaalset eksistentsi (kui seni ihaldusväärseks peetud ontoloogilist eristaatust), närvutaks faustlikku vaimu ning annaks kardetavasti kõvasti tunda üldises motiveerituses (nagu laulis Singer Vinger: «kui poleks surmavat vikatimeest, ei viitsiks elada kopika eest»), aga lahkunute tagasipöördumist oleks ilmselt keeruline ära händlida sootuks proosalisematel põhjustel.
Sest kui kõik kallid kadunukesed korraga ellu ärkaks, kukuks see kardetavasti välja palju kehvemini kui vastavad stseenid ajakirja Vahitorn joonistatud piltidel, mis kujutavad viimse kohtupäeva joviaalset klassikokkutuleku-meeleolu. Väljend «põlvkondadevaheline konflikt» omandaks elavate ja ülestõusnute ühiselu käigus kiiresti senisest sootuks laiema – ja ilmselt ka vägivaldsema ja traagilisema – tähendussisu.
Surnute ülestõusmine ning tagasipöördumine maisesse keskkonda on arhetüüpne motiiv mütoloogias ja fantaasiakirjanduses. Sellest on teinud oma leivanumbri nii pühakirjad kui ka näiteks õudusfilmid ja õuduskirjandus. Neis toimub surnute elluärkamine enamasti valikuliselt: tagasi tulevad vaid üksikud, sageli kõige kibestunumad. Need, kellest siinpool eluajal kõige rohkem üle lasti.
Või siis vähesed väljavalitud: pooljumalad, messiad, lunastajad, vabastajad... Nii mõnigi tekst on rajanud oma paatose kellegi bioloogilises mõttes võimatu tagasituleku lootusele. Või koguni lubadusele. Üks sellistest on muuhulgas meie rahvuseepos «Kalevipoeg», mille viimane salm sisaldab teatavasti selliseid värsiridu: «Aga ükskord algab aega /.../ Küll siis Kalev jõuab koju / oma lastel’ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.»
Valatakse nii elavate kui ka surnute verd
Kõigest mõni kuu pärast seda, kui eesti kultuur sai rikkamaks esimese täispika – sisu poolest täielikult hauatagusele elu võimalikkuse postulaadile ehitatud – õudusfilmi poolest, milleks on Urmas Eero Liivi «Kiirtee põrgusse», ilmus Indrek Hargla koostatud miniantoloogia «Ülestõusjad ja kodukäijad». Viimases võib näha mõttelist järge Hargla varem kokku pandud kolmele temaatilisele kogumikule: «Õudne Eesti» (2005), «Eestid, mida ei olnud» (2017) ja «Vinguv jalaluu» (2018).
/nginx/o/2020/09/08/13333019t1he0b5.jpg)
«Ülestõusjad ja kodukäijad» koondab kaksteist varem ilmumata ning rohkem või vähem spetsiaalselt selle kogumiku tarbeks kirjutatud Eesti-teemalist teksti kohalikelt autoritelt, kellest veerand on naised. Lugude tegevus toimub nii olevikus, minevikus kui ka tulevikus, siit leiab paralleelreaalsusi, alternatiivseid ajaloovisioone, ühe arvutimängumaailma jne. Peaaegu igas loos valavad autorid hoogsalt nii elavate kui ka surnute verd.
Mitu kogumikus leiduvat teksti osutavad kaudselt sellele, mida Indrek Hargla jutustuses väljendatakse selgesõnaliselt preestrist tegelaskuju suu läbi: «Surm on elu osa, surm toob välja meie inimlikkuse» (lk 65). Ehkki nii meie elukogemus kui ka teadus kinnitavad, et elu ja surma piiri saab ületada kõigest ühes suunas ning pöördumatult, on fantaasiakirjanduse võimuses mängida läbi ka teistsugused stsenaariumid ning virgutada seeläbi meie tegelikkusetaju, moraaliteadvust ning kujutlusvõimet.
Või üritada koguni defineerida ümber senikehtivat arusaama sellest, mis on bioloogiline elu. Mida enamik selle kogumiku tekste püüabki teha, olles sageli väljapeetud moel väljendusraskustes teatud piiripealsete eksistentsivormide kirjeldamiseks sobivate terminite leidmisel tavakeelest. Nagu näiteks: «Nad olid elusad nukud, aga nad olid elus, või vähemasti ei olnud nad surnud» (lk 46); «nad ei ole surnud /.../ nad on piiratud eluvõimega indiviidid» (lk 219).
Elavate ja surnute lõimumine ning ülestõusnud surnute integratsioon elavate ühiskonda ning maailmapilti tõstatab kogumiku tekstides hulgaliselt teoloogilisi, vaimufilosoofilisi, eetilisi, juriidilisi, demograafilisi jm küsimusi, mille hulgas jäid minu jaoks kõlama eelkõige need kaks: kas surm on kõigest sotsiaalne konstruktsioon? Millistel asjaoludel võib «surnuid» tappa?
Väga põnevale mõtterajale läbi ühe suure poliitilise ideoloogia võsastunud padriku kutsub lugejat Meelis Friedenthal, kelle tekstis esitatud ideaalid ja tulevikuvisioonid teevad hauajärgsest elust kommunismi möödapääsmatu eeltingimuse: «Tõeline võrdsus ja tõeline revolutsioon saab alles siis võimalikuks, kui kõik kannatanud ja vaevelnud põlvkonnad äratatakse üles ja antakse neile võimalus uuele elule» (lk 96).
Tervik, mille tugevus on mitmekülgsuses
Ehkki kogumiku teemavalik, pealkiri ja kaanekujundus lubavad eeldada, et neilt lehekülgedelt tulvab lugejale peale peamiselt õõva, on valimiku üldine tundetoon ja kujutamislaad heas mõttes eklektiline, kohati päris silmatorkavalt elurõõmus või koguni koomiline.
Selles kontekstis klassikalisena mõjuvat gootilikku õhustikku kasutab vaid mõni autor. Siin on lisaks õudusele veel (kosmose)seiklusi, krimi, märulit, küberpunki, fantasy’t, tehnoloogilist ulmet ja sotsiaalset satiiri, aga ka näiteks armukolmnurki ning romantikat. Võimalike tulevikustsenaariumitena mängitakse muu hulgas läbi ellu tagasikutsutud surnute kasutamine sõjanduses ja tööhõives.
Elavate surnute temaatikale on autorid lähenenud väga mitmesuguste nurkade alt: vastupidiselt traditsioonilisele õuduskirjandusele pole nad siin enamasti mitte niivõrd kahjurid ja pahalased, kui kaasaelamist ja kaastunnet väärivad tegelased, kohati peaaegu kangelased. Mart Kivastiku tekstis surnu ise füüsilisel moel kaadrisse ei astugi, Mart Sanderi omas sekkuvad kadunukesed sündmustesse üksnes subjektiivsete kujutlustena.
Kristlikust mütoloogiast tuntud viimse kohtupäeva ning seda saatva suure ülestõusmise motiiviga flirdib vaid paar autorit, eelkõige Meelis Friedenthal, kelle kirjelduses omandab see sündmus ühtaegu poeetilise ning filmilikult vaatemängulise mõõtme: «Üha tihedamalt ja tihedamalt sadas tuld, suits roomas mööda maad nagu madu /.../ Pilved põlesid nagu vatitombud, servadest särinaga, mustaks ja raskeks tõmbudes, sadasid tuhavihmana maha» (lk 111).
«Ülestõusjad ja kodukäijad» moodustab korraliku terviku, mille tugevus on eelkõige selle mitmekülgsuses. Siin leiduvad lood meeldisid mulle eri moel ja määral, aga lugejana ei viskaks ma siit välja ühtegi. Mis on sedasorti kogumike puhul pigem erand kui reegel. Usun, et kaksteist erinevat lugejat võiksid vabalt oma lemmikuna nimetada igaüks eri teksti.
Lähtudes valitud teemast, autori stiilist, üldisest karakteriloomest ning loo pikkusest, intriigist, sisemisest proportsionaalsusest ja puändist, nimetaksin oma kolme lemmikuna Indrek Hargla, Meelis Friedenthali ja Mann Loperi tekste, eelkõige kontrasti pealt mõjusid selles kontekstis väga värskelt Kadri Pettai, Mart Kivastiku ja Peeter Helme lood. Lugejana oleksin meeleldi valmis edasi seiklema kõigis kaheteistkümnes fiktsionaalses maailmas, enamik neist vääriks ja võimaldaks kasvatamist (lühi)romaaniks.
«Ülestõusjad ja kodukäijad» on ilmselt üks parimaid – kui mitte parim – Eesti autorite lühijuttudest koosnev kogumik. Vajaduse ja võimaluse tekkides suudab see loodetavasti toimida meie kohaliku ulmekirjanduse visiitkaardina ka väljaspool oma skeene piire.
«Ülestõusjad ja kodukäijad: Tosin ulmejuttu elavatest surnutest»
Koostanud Indrek Hargla
Autorid: Meelis Friedenthal, Indrek Hargla, Peeter Helme, Joel Jans, Mart Kivastik, Mann Loper, Jaagup Mahkra, Kadri Pettai, Mart Sander, Tuuli Tolmov, Agur Tänav ja Heinrich Weinberg
Raudhammas, 2020
297 lk
/nginx/o/2020/09/08/13333017t1h99df.jpg)